Lepime praegu kokku, et praegusel juhul hakkame uut päeva arvestama südaööst eks. (Kuigi ma ise olen endale alati selgeks püüdnud teha, et uus päev algab siis, kui ma vahepeal magada ka olen saanud. See tähendab siis seda, et minnes magama öösel kell pool 3, on endiselt veel eelmine päev. Jah, ma tean, et olen napakas...)
Ühesõnaga, olin maganud juba mingi elukaua, kui lõpuks mõned minutid peale südaööd sisse astuti. Ja üles aeti. Selle vastu mul muidugi ei olnud midagi, sest laual ootas veinipudel ja mangus avamist.
Viskasin Une-Mati uksest välja ja valmistusin öiseks vestluseks. Tõotas tulla pikk õhtu...
Pooleteise tunniga olime veinipudeli sisu ära tarbinud ja jutt hakkas juba üsna uniseks muutuma. Aga no ega mina ju õigel ajal juttu lõpetata ei oska...
Selle asemel, et päev lõpetada ilusti ja rahulikult, suutsime palju üksteisele kurjasti öelda. Hommikul oli peavalu. Tõenäoliselt nii veinist kui pisaratest...
Ja sisemusse jäi halb enesetunne. Kohe väga halb.
Aga kuidas ma ka oma tegusid ei kahetse, paremaks see ikka enam midagi ei muuda. Jääb vaid loota teisepoole mõistlikkusele. Ma ju proovin olla hea. Tegelt ka!
Andesta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar