Mul on täna kassiahastus.
Konkreetne värk.
Ma isegi ei viitsi viriseda oma kooliasjade pärast ega ka sellepärast, et...
Ah, ma ei taha.
Miks ma peaksin teid oma muredega koormama? Parem poen teki alla, võtan tassi kakaod ja ei tee maailmast väljagi. Olgu ta siis pealegi nii kiuslik ja raske, mind ta sealt voodist küll kätte ei saa.
Ehk veab ja mõne aja pärast saab kaissu ka...
Kes nädalavahetuse maha magas, see võibolla ei märganudki, kui ilus aastaaeg meil hetkel käsil on. Just see mitmekesisus ja pidev muutumine teebki ta nii ilusaks.
Sa teed õues rasket tööd, vananaistesuvelikult soe tuuleõhk ajab sul juuksed lootusetult sassi ja sa tõstad silmad, et taamal kõrguva metsa mitmekesiseid värve imetleda... Ja sa armud. Armud sellesse päikselisse päeva ja sügisesse ja tema värvidesse ja neisse lahkuvatesse linnuparvedesse ja lehehunnikutesse ja kastanitesse ja sügiskündi tegevatesse traktoritesse. Ja oled õnnelik, et su kodumaa parasvöötmes asub:)
Nädalavahetuse sügisidülli mahtusid ka lehmad. Ja hetk, kui padulinlane lauta sattus. Kopsepuhastav virtsahais tahtis neiukese ära tappa...
Masendavalt naermaajav.
(Asjaolu, et piim ei ole tegelikult nt Selveri toodang, vaid pärit siiski lehma seest, võib üsna traumeeriv olla jah...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar