Tegelikkus

Midagi ilusat ja südamele...
Need sõnad ja see hetk ja lähedus ja kallistused ja suudlused...

Selliste hetkede nimel oleks vist nõus ükskõik kui kaua istuma ja ootama. Päev võib olla täielikult p***ekukkunud, vanatädikesed võivad lõputult trollis su varvastel talluda, poemüüja kiirus võib olla oluliselt aeglasem kui tatiklimbi venimine mööda seina, mingi ajuhälvik võib sind vabalt bensiinivirvendusega poriloigust läbi sõites kõrvatagusteni märjaks pritsida, tööandja võib vabalt oma pereelulisi puudujääke su peale karjudes välja elada, õppejõud suudab küsida just selliseid küsimusi, et end täieliku lambana tunneksid.
Aga see ei heiduta.
Sest kohe saabub õhtu ja sind ootab üks soe naeratus ja kallistus. Sa võid täiesti suvalisel hetkel Talle kaissu pugeda ja lihtsalt olla.
Lihtsalt niisama.
Arutada igapäevasündmusi või rahulolust hoopiski vaikida, lugeda raamatut ja itsitada maailmakirjanduse üle, vaadata kõige igavamat filmi ever, aga seda mitte tähele panna, kuulata koos head muusikat ja kaasa laulda ka sõnu teadmata, teha padjasõda ja üksteist niikaua kiusata, kuni üks veidi haiget saab, kõdistada, silitada Ta juukseid, lasta end masseerida, kuulata Ta kaisus olles südame tuksumist, arutleda poliitilistel teemadel ja teaduslikel teemadel ja erialastel teemadel ja harukordsetel teemadel ja suhteteemadel ja tulevikuteemadel, rääkida värskemaid anekdoote ja väsimusest ohjeldamatu naermiseni jõuda.

Lihtsalt olla ja tunnetada.
Lähedust.
Kehasoojust.
Armastust.