Üks ülesanne lubatakse rahulikult edasi lükata ja teine samasugune istub kohe uuesti selga... Hmm. Tundub, nagu ma oleksin elus.
Ja vajalik.
Ja rõõmus selle kõige üle.
Ja kohe, kui mu kontori akna taga kuused jälle otseks lükatakse, läheb äkki peapööritus ka mööda. Täna on ikka rõveproduktiivne päev olnud. Ning kui ma iga päeva esimest loengut maha ei magaks, saaksin ehk veel targemaks ja saaks veel rohkem ringi tormata...
Aga ma olen rahul. Sügis on ilus, teate. See vihm on nii lohutav... ja poriloigud, kuhu tahaks sisse hüpata (ja põlvist saadik auku ära kaduda. Eestimaa asfalt, ma ütlen) ja pühapäeval rongijaama sõites nägin tee ääres üleni sügisvärvides puud...
Ning õunad. Ja see mesi, mis venna käest talve hakuks varutud sai, läks üleeile juba käiku;) Kuigi muska profülaktilised-kulinaarsed katsetused on rõvedad, ei jäänud ma tänu temale siiski rohkem haigemaks. Atehh!
Oh kurat! Mingi nostalgik vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar