Kui...

... ma poleks reedel selline napakalt jonn olnud, poleks mul olnud võimalust veeta nii suurepärane nädalavahetus. Naerunäoliselt oleks läinud koju, sisemise viha käes peaaegu lämbudes. Aga üle tüki aja loeti mu salasoove ja tehti tuju rõõmsaks nii lihtsa pakkumisega. Ja andeks, kui kuidagi mõned teised tähtsad plaanid nurjasin. Ma ei teinud seda meelega.

... ma tahan, siis võin vahel päris hea olla. Vahel:)

... ma ei õpi ära seda, et elama peaks ainult enda elu, siis teen oma elu ainult raskemaks. Pole vaja uudishimutseda, pidevalt pärida, uurida, kaevuda detailidesse. Lase elul oma rada minna. Ja sinu ette hakkavad tekkima albumite kuhilad. Ja imestusega avastad, et inimesed räägivad ise. Kõrvalseisjale, mitte uurijale. Ja see on hea tunne.

... keset jutukat päeva järsku mõtlema hakata, siis võib see teisi ehmatada. Täitsa niisama jääd mõttesse, et mida sulle siis parasjagu öeldi või teed hetkeolukorrast parasjagu kokkuvõtet. Ja vastu vaatab ehmunud nägu, et miks nii vaikne ja mõtlik. Lihtsalt:) Kui sa viibid kohas, kus aeg kulgeb hoopis teise tempoga, siis oled ka ise hoopis teistsugune. Aeglasem. Mõtlikum. Mõnikord on mõnus kiirus maha võtta ja lihtsalt kulgeda.

... võõras koht kahe päevaga koduseks muudetakse, siis sa ei ole enam võõras kohas. Pidevalt köögis askeldav ema, kusagil väljas tööd tegev isa, koer, pühapäevased pannkoogid, isegi hommikukohv, mõned aiatööd... Nagu kodu. Päriselt!

... ma vaid oskaks nii olla, et mu headus kohe kokku ei kuivaks, vaid veel tükk aega naeratusena minuga kaasas käiks. Sest hea on olla hea:)