Minu erilised esemed

*Padi. Ja tekk ja voodi üldse.
Voodipesu vahetamine. Mõelge siis, esiteks on vaja vana pesu ümbert ära kiskuda ja minul toimub see suure kirumise saatel muide. Tegelt ka! No ei saa seda tekikotti kätte ja siis lina on kuskile madratsi ja voodi raami vahele kinni jäänud. Kuu aega tagasi loobusin lõpuks oma talvetekist ja läksin üle suveajale. Ja siis ei osanud kuidagi magada. Liiga kerge. Oleks pidanud paar telliskivi kõhu peale panema vist.
Ja padi näeb ilma püürita ikka kurb välja. Selline armas ja nässu teine, ammu juba liistakaks magatud, aga vahetada ka ei taha. Kodust kaasa võetud ja mälestustega. Ka padjal võivad mälestused olla. Jep, vähemalt minu puhul on.
Igatahes padjal on minu meeltes eriline koht.
Terve oma gümnaasiumi aja oli voodi kohaks, kus ma peale kooli õppisin, muusikat kuulasin, kirjutasin ja unistasin. Oma kalli padja sisse on nutetud liitreid pisaraid ja vihast hambaid ning küüsi sisse löödud. Seda sama patja on hellitavalt kaisutatud ja läbi pekstud. Talle on sosistatud saladusi ja meeleheitlikke soove.
Ma pole kunagi eriti kaisuloomi armastanud, nõnda on mu kallis padi nende asemik olnud. Koos oleme vaadanud õudukaid ja tunnetest nõretavaid armastusfilme, kuulanud ema tõrelemist ja pärast koos itsitanud.
Voodi on siiamaani kõige tähtsam koht. Kahju, et mu tuba ei võimalda teda igapäevatoimetustest pisutki säästa. Kui kõik asjad ümber tema keerlevad, siis rikutakse ta ära. Ma ei tahaks alati peale tööd oma asju sinna peale toetada ja igal hetkel tema peal istuda. Voodi kuulub magamistuppa.

*Raamatud. Isegi kui tegemist on nii võimatu teosega, kui "Kuritöö ja karistus", tahan ja pean ma ta läbi närima. Sõnad lihtsalt on minu meelemürgiks. Tõeliselt rasked teosed on maiuspalaks, isegi kui ma pidevalt ta kallal virisen.
Lugemine ja raamatuga aja veetmine on minu elu üks olulisem osa. Viimase kolme aasta jooksul olen häbiväärselt vähe jõudnud lugeda. Kool, teate ju küll. Kuigi see ei tohiks olla absoluutselt mingi põhjendus... Aga jah. Õnneks on olemas suvi. Ja siis ma saan jälle ahnitseda ja mitut romaani korraga lugeda. Hetkel ongi nii, et linnas on käsil üks ja kodus teine raamat. Ja juba on mul sihiks järgmised.
Oma teatud vanusehetkel lugesin kohutavalt palju armastusromaane. Sopakaid ühesõnaga. Ja siis oli järg kriminaalromaani käes. Ja siis tulid noorsooromaanid. Ja siis teaduslik kirjandus näiteks füüsika(!) ja astronoomia-kosmoloogia valdkondadest. Mingil hetkel olen uurinud ka numeroloogiat ja muud säärast pahna.
Kõige selle vahele mahub muidugi kooli kohustuslik kirjandus ja perioodika. Oleks mul vaid praegu aega lugeda...

*Klaver. Võeh. Seitse aastat risti ja viletsust. Ja samas, kui ma nüüd istun klaveri taha, ei tule ükski ebameeldiv emotsioon enam meelde. Mäletan vaid oma lõpuaktust, mis oli minu pianisti-karjääri tipphetk ja see on ka kõik. Oma viimast lugu mäletan ka. "Humoresk" oli, karakterlugu. Mingi täiesti mõttetu tilu-lilu. Peast enam ei oska, aga noot on veel alles ja aegajalt klaveri taha eksides ja paar korda harjutades võib selle isegi täiesti talutavalt ette kanda. Heliredelite arvestused, literatuuri kontrolltööd, solfedzo tunnid ja diktaadid... Meenutada on nii palju head ja ka halba. Aga kõik halb läheb õnneks tihti meelest ära. Eriti kui veel mõelda, et mul lõpetamisest juba terve igavik möödas on.
Aga klaver on tore. Selle peal saab ju näiteks lillevaase hoida ja Andra eest asju kõrgemale ära tõsta. Mhmh.

*Mobiiltelefon. Nüüd te kindlasti mõtlete, et wtf, aga oota pisut. Eriline on ta sellepoolest, tal on üks tore pisike detail küljes. Ja nimelt see avaus, kuhu ma tavaliselt laadija suskan, on suletud ühe väikse nupukesega. See nupuke on minu jaoks väga oluline. Sest ma kaotan seda umbes kord kolme kuu jooksul ära. Ja kui ta on kadunud, siis läheb mul halvasti. Nagu mingi indikaator. Kui ta üles leian, siis on kõik jälle korras. Hakka või ebausklikuks. Hetkel on ta peaaegu kadunud. Õigemini, ta ei ole kadunud, aga telefoni küljes ka ei ole. Seega.
Mu telefon on muidugi selle pärast ka mulle kallis, et ta aegajalt heliseb:) Ja kukkus kohe esimesel nädalal maha. Pärast seda on ta korduvalt pilbasteks kukkunud (nagu meil kõigil, eks?), aga ta on tugev. Ta on nagu mina. Korjan jupid jälle kokku ja lähme edasi.

*Käekell. Muidugi on see mingi korralik vuhvel. Rootsi laeva pealt ostetud. Minu eelmine käekell elas aukartustäratavalt kaua. Aga eelmise aasta lõpus andis otsad. Või siis hammasrattad õigemini.
Ja siis ma olin peaaegu pool aastat nagu peata kana. Telefoni kell oli küll hea, aga käsi tundus ilma kellata kuidagi tühi ja kurb. Eriline see, et kannan kella paremal käel. Olen juba kord siuke napakas ja meeldib asju enda moodi teha.
Reis Rootsi muidugi oli ka heaks ajenduseks, et endale kell soetada. Telefon nimelt minestas mul reisi teisel päeval ja siis mul polnud ajast aimugi. Päikese järgi ajamääramine on kõrgem pilotaaž ja seda ma kahjuks ei osanud. Seega...

*Kõrvarõngad. Neid on mul ilmselgelt liiga palju, aga sinna ei saa samuti midagi teha. Olen ju naine. Peamiselt kannan küll ühte paari, aga pidulikumatel puhkudel on valik juba liiga suureks muutunud.
Minu nö igapäevased kinkis mu ema gümnaasiumi lõpetamise puhul. Universaalsed helesiniste kivikestega kuldkõrvarõngad sobivad õnneks igale poole. Ja isegi trennis ei ole vaja neid ära võtta. Ja kui poodi lähen, siis esimesed asjad, mida imetlen, on kindlasti kingad ning teised on kõrvarõngad.

Ütleme siis nüüd nii, et tähtsamad asjad nagu oleksid kõik. Kindlasti oleks siin loetelus veel paar tosinat kõige tähtsamat asja, ilma milleta ma kuidagi elada ja olla ei suuda. Aga kes see ikka lugeda viitsib. Ja mina ei jõua kirjutada.
Samamoodi võiks varsti teha lühikokkuvõtte ajsadest, mida ülekõige vihkan.Aga nagu me teame, tuleb negatiivne loetelu alati kiiremini ja lihtsamalt. Seega tahaks veel sellesse ilusasse nimistikku paar head asja lisada, enne kui mõtted jälle kurjaks muutuvad:

*Taskupeegel
*Pintsel ja akrüülid
*Minu toa tumeroheline lagi
*Rong
*"Õunasabad"