Pikk jutt

Vahel lihtsalt on inimestest nii raske aru saada. Kõik kasvab suure pauguga üle pea ja siis ei ole enam õigetel mõtetel ruumi. Tahaks ju nii väga aru saada ja käitumist mõista, aga seda ei võimaldata. Ja küsida ka ei julge. Kahjuks.
Mõne inimese loomuses on lihtsalt see käsipidur, mis aktiveerub iga pisimagi küsimuse peale. Ma ju ei uuri ja ei nuhi ja ei proovigi teiste elu kontrollida. Lihtsalt aegajalt tahaks nii mõndagi inimese enda suust kuulda, mitte kellegi teise käest kuulda. Ja seda infot suust välja kangutamata, vaid sundimatult ja vabalt.

Miks on nii? Miks ei suudeta üksteisega normaalselt suhelda? Mis seab selle tõkke rääkimiseks?
Ma tean, et ma pole ise sugugi targem. Ja see on raske. Tahaks nii väga vahel rääkida ja õhinal jutustada, mis minuga juhtus. Aga kui sulle vaatab vastu tüdimuses vaevlev nägu, siis jahtub see õhin väga ruttu maha. Ja nii jääbki tunne, et mis kurat ma üldse tõmblen. Ning kui juba oled selgeks teinud, et nagunii pole mõtet rääkida ja hoiad oma põnevad jutud endale, siis raudselt hakatakse küsima. Nõiaring, ma ütlen.
Nii ju ka ei saa, et helistad eelnevalt ette, ole pai ja häälesta end nüüd põnevuse lainele, ma varsti tulen sulle oma nädalavahetusest rääkima. Nõme ju!
Miks on nii, et teise tuju ei saa õhust haarata. Jah, kurja ja mossis tuju saab enamasti määrata. Aga seda, kas inimene on jutusoonel või ei...
Oi kui raske noh.
Ja siis tekivadki arusaamatused. Sina mind ei kuula, mina sulle ei räägi, järelikult mina sind ka teinekord ei viitsi kuulata. Tagasitegemine. Võeh, järgmine kord vestlema asudes on tunne, nagu oleks sunnitööl.
Miks ei võiks seda teha heast tahtest?
Võiks küll, aga see kõik on inimese enda peas kinni. Kui seda võtta kui kohustust, siis nii see ka on.
Aga suhtumine, et nii ongi õige ja nii saab inimest paremini tundma õppida? Eks see ole iga inimese oma vaba tahe, kuidas seda endale mõttes selgeks teha.
Ma siin ei hakka kedagi õigustama, aga eks selle probleemi juures mängib rolli ka sugu. Öeldakse ju, et naine mõtleb südamega ja mees peaga. Ja kui vestluskaaslane ei taha rääkida, siis mehel ja naisel käib andmetöötlus hoopis erinevalt. Teate ju küll! Mees mõtleb, et ju kaaslane on väsinud või tüdinud või välja vihastatud. Ja jätab rahule. (Mille peale naissoost kaaslane muidugi solvub, et temaga ei räägita...)
Naine ei mõtle, vaid saadab teele küsimusterahe. Mille peale tavaliselt vastane veel enam endasse tõmbub. (Ja naissoost urgitseja jälle solvub, et temaga ei räägita...) Kui annaks pisutki hingamisruumi, oleks teine ehk ise rääkima tulnud. Ja samas on vahel just vaja, et keegi küsiks ja utsitaks.
Sellepärast ongi raske, et seda õiget käitumist on nii raske selgeks teha ja vastavalt sellele toimida. Kuhugi ju ei ole kirjutatud, kas teine inimene seekord tahab lisaküsimusi või ei.
Ja siis paratamatult tulevadki pähe tobedad küsimused, et miks ei võiks inimene lihtsa käitumiskavaga olla? Et näiteks iga kord reageeriks samamoodi? Nagu robot.
See keerukus ja mõtlemine aga ongi personaalsuse tunnuseks. Kõik inimesed on erinevad ja käituvad erinevalt.
Lihtsalt tuleb olla kannatlik ja õppida. Alati ei saagi õigesti käituda, aga seda saab mingil määral treenida. On olemas tuhandeid märke ja signaale inimese käitumise juures, mille olemasolul või nende puudumisel oskad mingitki aimu saada tema tujust ja meeleolust.
Pingutama peab muidugi ka. Lihtsalt ja kergelt ei saa midagi teada. Tuleb õppida ja jälgida ja kuulata.
Ja kuulata veel. Hea vestluskaaslane on hea kuulaja. Ükski inimene ei suuda kõike lõputult endas hoida.

Et siis proovigem teisi inimesi vahel ära kuulata. Mõnikord võib endal tekkida tahtmine rääkida ja kui oled olnud sitt kuulaja, ei viitsi ka sinu muret keegi jagada. Käsi peseb kätt...
Julm, aga samas õiglane.