Kõik algas 13.juulil...

Millal ma viimati nägin kaht vikerkaart korraga?
Millal viimati pugesin niimoodi vaarikapõõsasse, et ainult plätud paistsid?
Millal keetsin esimest korda kirsikisselli?
Millal viimati oli aega peale lõunasööki pikali visata ja lihtsalt põõnata?
Millal viimati end oimetuks unistasin?
Millal oli aega rahulikult päikese käes lesida ja mööduvaid pilvi vahtida?

Kõikide nende küsimuste vastus on üks - puhkus.

Ma olin kodus just täpselt nii kaua, et jõudsin Tallinna-kodust juba puudust tundama hakata. Noh mitte ainult materiaalsetest asjadest ei tundnud ma puudust...
Kolmapäeval linna jõudes ootas mind ees kinokülastus, millest ma juba eelmises kirjutises rääkisin. Niipalju veel, et film hakkas kell 21:15 ja kestis 3 tundi. Kodu poole muidugi jalgsi:) Lobisedes ja suures tahtmises äsjasest filmielamusest aru saada.

Mõned päevad ja draamad hiljem ootas aga ees hoopis reis Hiiumaale. See oluliselt ülekorraldatud ja vähearutatud reis oli superlahe puhkuse osa, millest ilmajäämine oleks tekitanud aga väiksemamõõtmelise katastroofi. Sai naerda, süüa, juua, Hiiumaad imetleda, Kassaris ujuda, jalutada ja telkida ja Hiiu folgil pea otsast ära keerutada:)
Ja muidugi ka Niinuga lõpmatuseni kõigi kallal nokkida ja Mariga maailma-asju arutada. Oh kui mõnus seltskond oli.
Isegi seitse ja pool tundi praamijärjekorras möödus meeldivalt. Jalad olid küll asfaldil paljajalu tantsimisest sigavalusad ja ninaots tee peal päevitamisest punane, aga see oli ninnu-nännu selle kõrval, kui hea mul tegelikult olla oli.

Ja Mariann kirjutas praami oodates midagi head:

Elu on üks pidev ootamine:
ootad sünnipäeva, päkapikke,
ema koju, kooliaega,
kui oled väike
ja igas päevas paistab Sul veel päike.

Ootad esimest armastust,
kooli lõppu, suve,
esimest tööd,
kui oled noor ja nii tugev
veel ei tundu aja vool.

Ootad puhkust, esimese
lapse sündi,
oma maja valmimist,
kui oled jõudnud keskikka,
kuid asjad oodata ju ikka needki.

ootad vanu tuttavaid külla,
uue kudumisajakirja ilmumist,
vahel ka surma,
kui oled jõudnud
vanadusse,
kuid oodata on põnev siis ka
jõuluks uusi toasusse.

Ühesõnaga oleme pidevalt
ootamisseisundis - ootame
bussi, meest koju, tantsupidu
või praami.

* * *

Siin autos istub
seltskond aplaid noori,
kes igal ajal nõus
on sööma kartulikoori.

Neiud "ätitjuudiga"
ja saavad meestest jagu,
meestel aga palju
alkot kannatab magu.

Ees autos lõbus
seltskond inimesi koos,
mees pühib rehve,
imelik ta poos.

Taga autoks žiguli,
mis viguriga liigub -
käib vahel poes ja
järjekorda tagasi ka kiigub.

Suur suvi käes ja
noored suvitavad koos,
kõigil lahe tsill
ja kõik on hoos.

Ja siis veel kõik need ilusad ja vahvad hetked, mis kohe meelde ei tule. Vähemalt mitte õiges järjekorras;) Paremad ja ilusamad ikka eespool. Aga mis ma siin ikka vatran.
Elu on endiselt lill, teate:)
Viimasel ajal on olnud palju aega, et mõtted jälle õigesse ritta seada. See puhkus on olnud väga produktiivne. Teinud-käinud-mõelnud palju.
Ja see ongi peamine.

Ega eestlane ju nagunii rahulikult puhata ei oska:)
Kulgen aga edasi ja ootan, mida elul mulle järgmiseks pakkuda on...