Siin ma nüüd siis olen. Üks tund anti öösel juurde ja kohe on tunne, et päev on meeletult pikk. Teha olen jõudnud juba miljoneid asju teha, aga ikka on kell alles kümme. Imelik.
Tegin tööasju ja kella vaadates hakkasin naerma - tavaliselt ma pühapäeval sellel kellajal alles tõusen, tegin kooliasju ja samal ajal vaatasin seitsmesi uudiseid... Sellist asja pole ammu juhtunud. Ja siis tegin veel kooliasju ja veel ja veel ja veel. Kell liikus aeglaselt üheksa peale...
Täiesti uskumatu.
Ja ma jõudsin isegi lugeda täna. Ma ei tea, ei julge ära sõnuda, aga asjad hakkavad oma madalseisust vist vaikselt väljuma. Seda on muidugi ainult rõõmustav teada.
Ja kuigi veel ei tundu elu sugugi roosiline, siis on vähemalt lootust...
Jah, lootust vähemalt on.
Ja see on peamine.
Jah.
3 kommentaari:
ptüikrt..ma ei imesta, et mu nädalavahetus konkreetselt sassis oli :D ma keerasin valele poole kella ju..ja mitu tundi valele poole kohe :D ja ma sain sellest alles täna teada :P
aaaw...
:)
Postita kommentaar