Ma pidin hommikul (või noh, umbes nelja aegu päeval) pisaratesse ära lämbuma, kui ärkasin üles verisest ja surma täis unenäost. Mu ema suri.
Siiamaani läheb pilk akvaariumiks, kui see meelde tuleb.
Pool tundi kannatasin ära, siis helistasin ja küsisin, et kas kõik on ikka korras. Meil tavaliselt on selline empaatiline võime üksteise muresid ette näha.
Viimane kord oli siis, kui me Itaalias olime ja eelviimase päeva hommikul kõik pekki keeras. Bussijuht pani näkku ja lubatud Rooma kesklinna asemel pani meid kusagil lennujaamas maha (vahemaa umbes nagu Kohila-Tallinn)
Ja siis ema helistas, et kas kõik ikka on korras. Et ta oli eelmine öö mind unes näinud ja et mul oli kõik pahasti olnud. Raisk.
Mul tõmbas emotsioonid niigi lakke, kuna olin eelmisel päeval just suutnud end poolvigaseks teha ja lonkasin kolmesaja euro eest.
Ma loodan, et see on ainult emade võime näha lapse muresid ka nii kuradi kauge maa tagant.
Ei taha mõeldagi, mis juhtub, kui mulle ka selline ettenägemisvõime on antud. See tekitab meeletult ängistust...
2 kommentaari:
ma olen ka selliseid unenägusid näinud...kõigist, kes mu ümber ning kes on tähtsad, ja inimestest, keda ma ei tunnegi.
Nagu Michael Park, näiteks, tead ju küll!
aeg-ajalt mängib alateadvus meie emotsioonidega. unenäoteaduses on muide sellistel unenägudel hoopis teistsugune, mitte nii hull, tähendus.
mul on ka vahel selliseid hetki, need tuletavad mulle lihtsalt meelde, et peaksin tavalisest sagedamini kallitele inimestele helistama/külla minema.
Postita kommentaar