Üks päev paljude samasuguste seas

Julgen pakkuda, et magama saime kella viie ajal...
Õhtukokteiliks oli Nael Piimas... (Ehk siis 45kraadine Vana Tallinn piimaga)

Hommikune tõusmine. Ja hakkaski pihta.
Kõigepealt oli vaja end ühikasse transportida. Õnneks sai sellega hakkama autojuht, kes mu pool-elutu keha autoukse vahelt sisse toppis ja selle ruttu kinni lõi, et ma istmelt maha ei voolaks.
Nii.
Siis jõudsin ühikasse. Hommikune esimene pilk peeglisse. Hmm. Võiks öelda, et seda vaatepilti kirjeldaks vast kõige paremini sõnaühendid Metsik/Lootusetult sassis/Siniste silmaalustega/Tapvalt unine. Et mind taas enam-vähem normaalseks muuta, kutsusin appi oma parimad sõbrad kammi, fööni, jumestuskreemi ja energiajoogi ning kõik probleemid olidki lahendatud.
Nii.
Kui uksest lõpuks uuesti välja sain, probleemid tegelt alles algasid.
Umbes jalutuskäigu esimese veerandi lõpus jäi vastassuunas seisma üks pisibuss, sealt hüppas välja vanem härrasmees ja jooksis üle tee minu poole. Mul oli aju jumalast hangunud ja ei saand mõhkugi aru, mis ta mulle juba poole tee pealt karjuma hakkas. Küsis mingit tänavat. Onu muudkui vehkis kätega ja kurjustas a la "elavad küll linnas, aga mitte midagi nad ei tea..."
Onku sai aru, et ma targemaks ei muutu ja võttis ette järgmise inimese, kes õnnetuseks minu selja taga juhtus tulema.
Ja kaks veerandit edasi arvas veel üks onku, et mulle on linnakaart ajju skännitud ja võiks teada, kus asub mingi järgmine tänav. Ikka ei teadnud midagi.
Nii.
Jõudsin viimaks pärast läbiligunenud lehehunnikutega võitlemist ilusti kooli ja alustasin loengu ootamist. Kohal oli meid päris palju. Umbes poole tunni pärast suvatses keegi meist viimaks püsti tõusta ja läks dekanaati uurima, milles probleem. Sealt teatati, et õppejõud unustas meid ära. Aga lahkuda ei lubanud, kuna hakkas just kontorist kooli poole sõitma. Selge. Ei saagi kohe ühikasse tagasi magama minna.
Ootasime siis seal, kui selgus, et üks mu grupikaaslane ei suvatsegi ilmuda, kuna tal oli vaja tööle minna. Selge.
Üleüldine "meeletu" vastutustundlikkus.

Kui kell oli saanud kümme kolmkümmend, oma eriti lolli ideega oli õppejõu juures ära konsulteeritud, kõht oli täis söödud ja jope selga tõmmatud, alustasin oma järjekordset päevaosa, mille põhisõnaks on töö.

Ja nüüd ma siin haun kurja kättemaksu kõigile neile, kes täna väga puhanud ja värsked välja näevad. Ja teen tööd. Nüüd.