Ootamatused

Allikas: www.skyelightphotos.com

Eks see on ikka nii, et kui plaanid mingit asja väga pikalt ja põhjalikult, siis kokkuvõttes ei pruugi
lõpptulemusega rahule jääda, sest ootused olid liiga kõrgele kerkinud.
Aga kui juhtub vastupidi - ootamatult antakse sulle võimalus teha asju, mida sa oma ellu planeerinud ei ole, on tulemus hingetukstegevalt vahva.

Nagu näiteks laupäev vabaõhumuuseumis.
Täiesti ebatraditsiooniliselt otsustas meie põnn lõunaunest loobuda ja seetõttu otsustasin välja jalutama minna, lootuses et ehk ta vankris lõpuks ikka magama jääb. Jajahh. Sellest hoolimata, mööda Randvere teed ja Lõuka tänavat jalutades tuli lausa naeruväärselt hea tuju peale - päike paistis ja sügis näitas end kõige ilusamast küljest kõigi oma kuldsete kaskede, tammetõrude ja sahisevate lehehunnikutega. Sõbrad tegid vabaõhumuuseumis mingit pulli (no olgem ausad, meigitud noormehi ei saa ju normaalseks pidada :)) ja aeg möödus lennates, päev oli täis nalja ja naeru, värsket õhku ja meretuult - uuesti kodus olles pärast kuuma tee ärajoomist magasime kõik ühe peatäie päevaund. Ja ega õhtul enam õigesti käima saanudki ennast - vaatasime ära ühe ammusalvestatud filmi, jõime veel teed ja juba ma magasin jälle.
Kvaliteetpäev kvaliteetseltskonnas. Imeline :)

Või nagu näiteks ootamatult sülle sadanud vaba pühapäev.
Täiesti plaanivabast päevast kujunes tõeline energialaks ja ometi ei teinud ma midagi suurejoonelist. Lihtsalt, mul oli võimalik ärgata siis, kui uni viimaks ära läks, kusjuures hommikusöök juba ootas mind. Seejärel sain pühendada aega iseendale, sain rahulikult meikida ja riietuda ning trollipeatuses päikese paistel peesitada. Seejärel jalutasin vanalinnas, nautisin Sinilinnus imemaitsvat hõõgveini, lobisesin telefoniga ja nautisin sügist, Jah, seda ilusat ja värvilist sügist.

Ma loodan, et tihedas argipäevas ja rutiinses elurütmis on ka teil võimalik üks hetk peatuda ja pilk tõsta, vaadata enda ümber ja nautida kõike seda ilu ning mitmekesisust.

Elu tuiskab meist mööda samal kiirusel, millega meie sööstame tema poole, seega, aeglusta sammu ja ka elu aeglustub. Vaid nii on võimalik näha ja tabada seda Imelist Elu.

Viva!

Tihe andmine

Kaks nädalat igal hommikul massaažikabineti vahet jooksmist on viimaks läbi saanud. Huhh. Saab nüüd jälle normaalse koduperenaise kombel elama hakata :) Pühapäev koos mõnusa seltskonna ja heade söökidega tõmbas sellele kiirele ajale mõnusa rasvase joone alla, kuhugi polnud vaja kiirustada ja üle tüki aja anti mulle paar lapsevaba tundi nautimiseks ning lõõgastumiseks. Sellest piisas, et saada uut energiat. Aitäh teile kõigile.

Pühadeaeg võib vaikselt tuure koguma hakata - meie oleme valmis :)

Ka sina, Brutus...

Terve nädal rebisime Kuljusega tantsu nii, et vere maitse suus. Trennid (keskmiselt kolme ja poole tunni pikkused) esmaspäeval, kolmapäeval, neljapäeval. Hetkel üritasin tuvastada, millega tegelelesin teisipäeval... ahjaa, neljasaja viies toimus ajurünnak teemal "Kava ja kujundus ja sissejuhatus". Ühesõnaga Kuljus.
Ja kui ma siis reedel mõtlesin, et vahelduseks võiks Kuljuse üheks õhtuks pikalt saata, siis mõned hetked peale mõtte mõtlemist helistati. Teemaks oli Kuljus...
Nojah, probleemid veeretasin igatahes selleks õhtuks enda õlult maha ja muretsemise asemel läksime sünnipäevale. Arhitektide punt oli tõeliseks vahelduseks:) Sai arendada erialast kretinismi, kuulda tublide õppurite käekäigust ja meenutada hiljutimöödunud lõbusaid aegu kõrgkoolis. Mäletada on igatahes palju, nii head kui halba.
Koju jõudsime umbes südaööseks ja järnevad kolm tundi uneaja arvelt kulusid rahvariiete kordasättimisele. Vahepeal oli kätte jõudnud muska sünnipäev ja vahelduseks rutiinsele tööle tegime mõned maitsvad dringid:)
(Kaks alkohoolikut...)
Uni saabus poolelt jalalt. Varavaravarahommik nagu ikka möödus kiirustades (vahepeal möödaminnes jõudsin veel hapukurki ka lõigata näiteks ja terve aja ärkamisest väljasõiduni mõelda, kas kõik on ikka kaasas), et õigeks ajaks startivale bussile jõuda.
Teekond Sillamäele algas pool kaheksa koos Vana Tallinna ja hapukurgiviiludega.
Edasi läks kõik veidi keerulisemaks ja tantsulisemaks. Ja peale kõike seda tralli meie juubehooaja esimeste kontsertite ümber Sillamäel ja Haljalas jõudsime lõpuks südaöö paiku jälle Tallinnasse. Terve tagasitee kahe lõbusa seltskonna vahel kapates ja aegajalt ennastunustavalt laulu jorisedes küpses plaan, et koju ometi veel ei saa minna. Bussilt maha, asjad autosse ja edasi Buldogisse, kus õlut jagati meetritega ja hõrgutisi jagus tervele meie kambale. Ma ei tea, mis kell me sealt lahkusime, aga noormeestel tuli kange tahtmine veel poolpurjus pokkerit mängida ja nii me Kaspari juurde jõudsimegi. Kuues, viies ja neljas koht välja mängitud, läksin mina Une-Matiga diivanile ja meie "vestlus" katkestati kell kuus hommikul. Taksoga koju ja juba 24h peale ärkamist õnnestus jälle oma head ja uut madratsit testida.
Terve pühapäevase päeva (kui see lõpuks kätte jõudis meie jaoks) loivasime ringi nagu kaks talvist karu. Viitsi oli täitsa läinud. Korter oli aga kahe viimase nädalaga täielikult seapesastunud ja end aegajalt kokku võttes üritasime taastada meie igapäevaselt loomulikku elukeskkonda. Peaaegu see ka õnnestus ja öösel veel boonuseks Sin City´t vaadates oli hea tunne - korda läksid nii Kuljuse kontserdid, muska sünnipäeva tähistamine (vol1) kui üks (peaaegu)täiesti kodune pühapäev. Magama küll väga hilja, aga rahulolu õnnestunud sündmustest aitasid hommikul jälle üles. Üks hull periood viimaks läbi saanud...

(pealkiri jääb edaspidiseks meenutama seda, et me kõik oleme eksimuslikud - ka mina. Oma suurima lavakala jätsin Sillamäele - juhtus see täieliku mõttelageduse mõjul Otsapandjatse muusika saatel... Lahe.)