Ka sina, Brutus...

Terve nädal rebisime Kuljusega tantsu nii, et vere maitse suus. Trennid (keskmiselt kolme ja poole tunni pikkused) esmaspäeval, kolmapäeval, neljapäeval. Hetkel üritasin tuvastada, millega tegelelesin teisipäeval... ahjaa, neljasaja viies toimus ajurünnak teemal "Kava ja kujundus ja sissejuhatus". Ühesõnaga Kuljus.
Ja kui ma siis reedel mõtlesin, et vahelduseks võiks Kuljuse üheks õhtuks pikalt saata, siis mõned hetked peale mõtte mõtlemist helistati. Teemaks oli Kuljus...
Nojah, probleemid veeretasin igatahes selleks õhtuks enda õlult maha ja muretsemise asemel läksime sünnipäevale. Arhitektide punt oli tõeliseks vahelduseks:) Sai arendada erialast kretinismi, kuulda tublide õppurite käekäigust ja meenutada hiljutimöödunud lõbusaid aegu kõrgkoolis. Mäletada on igatahes palju, nii head kui halba.
Koju jõudsime umbes südaööseks ja järnevad kolm tundi uneaja arvelt kulusid rahvariiete kordasättimisele. Vahepeal oli kätte jõudnud muska sünnipäev ja vahelduseks rutiinsele tööle tegime mõned maitsvad dringid:)
(Kaks alkohoolikut...)
Uni saabus poolelt jalalt. Varavaravarahommik nagu ikka möödus kiirustades (vahepeal möödaminnes jõudsin veel hapukurki ka lõigata näiteks ja terve aja ärkamisest väljasõiduni mõelda, kas kõik on ikka kaasas), et õigeks ajaks startivale bussile jõuda.
Teekond Sillamäele algas pool kaheksa koos Vana Tallinna ja hapukurgiviiludega.
Edasi läks kõik veidi keerulisemaks ja tantsulisemaks. Ja peale kõike seda tralli meie juubehooaja esimeste kontsertite ümber Sillamäel ja Haljalas jõudsime lõpuks südaöö paiku jälle Tallinnasse. Terve tagasitee kahe lõbusa seltskonna vahel kapates ja aegajalt ennastunustavalt laulu jorisedes küpses plaan, et koju ometi veel ei saa minna. Bussilt maha, asjad autosse ja edasi Buldogisse, kus õlut jagati meetritega ja hõrgutisi jagus tervele meie kambale. Ma ei tea, mis kell me sealt lahkusime, aga noormeestel tuli kange tahtmine veel poolpurjus pokkerit mängida ja nii me Kaspari juurde jõudsimegi. Kuues, viies ja neljas koht välja mängitud, läksin mina Une-Matiga diivanile ja meie "vestlus" katkestati kell kuus hommikul. Taksoga koju ja juba 24h peale ärkamist õnnestus jälle oma head ja uut madratsit testida.
Terve pühapäevase päeva (kui see lõpuks kätte jõudis meie jaoks) loivasime ringi nagu kaks talvist karu. Viitsi oli täitsa läinud. Korter oli aga kahe viimase nädalaga täielikult seapesastunud ja end aegajalt kokku võttes üritasime taastada meie igapäevaselt loomulikku elukeskkonda. Peaaegu see ka õnnestus ja öösel veel boonuseks Sin City´t vaadates oli hea tunne - korda läksid nii Kuljuse kontserdid, muska sünnipäeva tähistamine (vol1) kui üks (peaaegu)täiesti kodune pühapäev. Magama küll väga hilja, aga rahulolu õnnestunud sündmustest aitasid hommikul jälle üles. Üks hull periood viimaks läbi saanud...

(pealkiri jääb edaspidiseks meenutama seda, et me kõik oleme eksimuslikud - ka mina. Oma suurima lavakala jätsin Sillamäele - juhtus see täieliku mõttelageduse mõjul Otsapandjatse muusika saatel... Lahe.)