jõudsin nädalavahetusel kohe mitme korra eest. Reedel peale tööd oli kange tahtmine minna trenni, aga koju jõudes trenniasju võttes tundus diivan nii mõnusalt pehme ja kui tekk ka veel peale toodi, oli selge, et trenn seekord ära jääb. Keha ja vaim on viimasel ajal suht piinatud seisus olnud, seega paaritunnine uni tundus tõelise taevamannana. Seejärel käisime läbi Tormi juurest, ajasime törts tööjuttu, kiirelt Staabist päeva esimene eine ja siis juba kimasime Mustamäe poole. 405b toimus suurem koduõlle degusteerimine. Pärast kogu seda mõnusat õhtut/ööd/hommikut, mis sisaldas ma-ei-tea-kui-pikka pokkerimängu, siseaudiitori tööülesannete täitmist ja mini-Auschwitzi, saime õnnelikult magama kell seitse hommikul. Et siis kell pool 12 jälle üles tõusta ja nii end kui muskat trenni minema sundida:) Sinna me igatahes jõudsime, teha midagi ei jõudnud, igapäevased raskused olid vahepeal kolm korda kaalukamaks läinud. Ja siis veel 55 min venitusi. Mmm...
Pärast oli selline õunapüree tunne.
Kiirelt poodi ja siis koju süüa tegema, sest märkamatult oli väljas pimedaks läinud ja kell näitas jälle õhtut. Üle tüki aja suutsime köögi ka nõudehunniku alt välja kaevata ja peale seda kõhu head-paremat täis pugida. Plaanis oli veel pesu pesemine ja tööd remondivaldkonnas, aga siis saabus silmapiirile jälle see vastikult mugav ja mõnus diivan. Tukkusime rahulikult kaheteistkümneni, seejärel läks uni ära ja tõsiseid asju tehes veetsime aega kella viieni. Pühapäeva hommik saabus uuesti juba kell 10, et nautida imeilusat ilma ja teha väljasõit maale. Ema-isa juures lõunaks seapraad ja pannkoogid. Polnud üldse paha valik:)
Seejärel juba ninaotsad linna poole , väike peatus Marianni juures ja muska vanemate juures ja juba me olimegi taas linnas. Siis muuseas mu venna juurde trelli järgi, kus tegime väikese peatuse, et punast veini degusteerida ja edasi jälle koju. Kus me mitte midagi korda saata ei suutnud.
Poole üheksast poole kaheni jälle diivani vangistuses, edasi juba voodis ja und jagus vabalt kuni hommikuni. Järele magada oli tõeliselt palju vist.
Aga hommikul vähemalt ei läinud vaja ärkamiseks sõjaväeorkestrit, trollis ei olnud vaja laugude vahele tikke ja tööl pole veel vajanud tassi kanget kohvi.
Ehk nüüd jaksab kuni aasta lõpuni rahmeldada:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar