Selle asemel

Selle asemel, et vinguda, kui väsinud ma olen ja kuidas midagi valmis ei saa, peaksin mõtlema neile tublidele inimestele, kes praegu elu eest sessilõpu projekte vohmivad nii, et pole aega süüagi.
See läheb ikka kuradima ruttu meelest - see aeg, kui istusin 56h järjest arvuti taga ja kell 5 öösel pelkusid tegin või kui kell kaheksa hommikul saabus korraks see hetk, kui tund aega magamist oleks ka meeletu ajaraiskamisena tundunud...
Ma kiidan teid ja kummardan teie ees maani - sest uskuge mind, peale neid pingutusi tuleb lõpuks ka rahu. Kui suutsin mina, suudate ka teie:)

Ma isegi ei tea, keda ma peaksin tänama nii toreda töökoha ja kollektiivi eest.
Minu tänane tööpäev:
Hommikul kell üheksa, selle asemel, et kontoris tähtsa näoga tööd teha, läksin hoopis juuksurisse. Kontorisse jõudsin umbes pool 12. Tööandja käis üleval kontoriruumis mu soengut kiitmas ja muuseas jagas kätte 2 tööülesannet. Seejärel, kuna meie ridades viibis täna juubilar, otsisin sünnipäeva salmi ja tegelesin kaardi kirjutamisega kuni kella poole üheni. Seejärel otsustas tööandja, et võiks tähtsa päeva puhul ikka šampat ka juua - lahti tehti kaks pudelit ja trühvlite karp. Mmmm. Seejärel saatsime tööasjad üleüldse põrgusse ja sünnipäeva lõuna sõime Tabasalu Grillis. Siis mõned tunnid hiljem tööle tagasi ja siin ma nüüd siis istun ja "teen tööd". :)

Ja lõppude lõpuks polegi nagu põhjust viriseda.
Oma aastakokkuvõtet tehes võib pea kõigega rahule jääda:
*kevadised ponnistused lõputööga röövisid küll minult suure hulga närvirakke, kuid asi oli ilmselgelt seda väärt. Juunis kätte jagatud diplom oli iga keharakuga välja teenitud. Võibolla jäi alguses kripeldama see, et oleks ju tegelikult suutnud enamgi, kuid tagasi vaadates oli vist kõik viimse piirini välja pandud. Just täpselt nii palju pingul, et kuskilt mujalt ka ei rebenenud.
Võibolla see õppetund on selle aasta tähtsaim - jagada ennast kõigi oma kohustuste vahel nii, et miski ega keegi teine ei kannataks. Oluliselt rikkam ühe kogemuse võrra olen nagunii ja tagant tulevate saatusekaaslaste mõistmine ei valmista raskusi:)
*Ma arvan, et oleks õiglane ka see kirja panna, kuigi asi väga isiklik on: nimelt viimased neli aastat on kaal kasvanud võrdeliselt kogemustega. Jah. Ja viimaks, kui läksin endale lõpukleiti valima, olin valmis tõdema, et aeg oleks söömis- ja elamisharjumusi muuta. Viimaste aastate ühtlane tõus kaalu osas on jätnud endast maha nii mõnegi valusa haava ja eelkõige rahulolematuse iseendaga. Sügise algus oli selles mõttes läbimurre - ma võtsin kätte ja läksin Fittest`i. Ja ma ütlen ausalt, et seal spordiklubis veedetud aeg on üks parimaid sellel aastal. Ma lähen sinna alati rõõmsa meelega ja olen alati valmis proovima midagi uut - need treenerid lihtsalt süstivad inimestesse energiat, tahtejõudu ja positiivsust.
Uskuge või ei, aga kaotanud olen 14 kilo...
* Mul on oma kodu! Ilusa punase magamistoa, kahe rõdu, suurte esikukappide, kohvimasina ja tolmuimejaga veel lisaks. Laupäeval siis võite kõik külla tulla:)
*Olen iseendale võlgu suure pai Kuljuse osas. Olen suutnud ära teha kõik selle aastaga seotud toimetamised, kaunistamised, kujundamised. Juubelihooaja algus lendas sügisel suure hoolega peale, aga tänase seisuga on valmis kõik. Isegi jõulukaardid.
Mis veel?
Järgmise aasta plaane ette mõelda ei taha - kindel on vaid see, et Kuljus ei kao kuhugi, nagu ei kao ka Fittest, kodu ja remont, perekond ja muska...

Ei tea, kas enne uut aastat siia veel trehvan. Loodame parimat.
Igaks petteks soovin aga head soovid ette ära:)
Igaks juhuks, teate küll.

Edited:
* Njah, läheb ikka väga ruttu meelest, et veel mõned kuud tagasi täitsa pime inimene olin:)
Silmaoperatsioon augustilõpus on teinud minu elu selliseks, nagu ta oleks alati olema pidanud. Aegajalt ikka tuleb meelde ja tekitab imestust, kui näiteks Rocca Prismas ringi patseerin ja ühest poe otsast teise näen. Niinu kingitud prillitoos on ka alles - päikeseprille on ju ka vaja kaasas kanda:)