Eelmine neljapäev käisime Keila-Joal. Raketibaasis. Paintballi mängimas. Õnneks ei osanud ma oma rumalusest midagi karta, olin vaid häguselt kuulnud, kui kergesti seal valusaid sinikaid pidi saama. Tagantjärele võin öelda, et otseloomulikult saab seal sinikaid ja liiga lähedalt tabatult veel väga valusaid, aga kogu selle jama korvas minu jaoks adrenaliin ja põnevus. Ja meeskonnatöö sujumine. Ühesõnaga soovitan ka siledanahksetel, meigitud, kreemitatud ja ideaalse maniküüriga neiukestel võimaluse korral pisut metsas roomata ja kasutada oma tarkust, mis peaks teid valusamatest mälestustest säästma.
PS! Kontsakingad võib rahus koju jätta. Vingutuju samuti.
Reedel rallitasime peale tööd rõõmsalt maale, kus juba ootas saun ja õlled ja hea seltskond.
Laupäeva hommik algas igatahes vara ja ühes vihmaga. Emapoolsel suguharul oli suguvõsa kokkutulek Piistaojal. Sinna siis meie pere täiskoosseis ka rõõmsal meelel suundus - ei seganud meid vihm ega tuul. Poest sai soojenduseks üks Vanakas soetatud, seega hea tuju mootor oli olemas.
Õnneks peale lõunat jäi vihm järgi ja nii me siis soojas päikselõõsas nautisimegi päeva - pakuti süüa ja räägiti suguvõsa ajaloost, kohaliku külakese harrastastusteater esitas meile mingi toreda tüki (mille võlu takerdus oluliselt näitlejaoskuste taha), mängud lastele, ujumisvõimalus (mõni hull isegi kasutas seda) ja otseloomulikult tantsida sai:)
Siis hakkasid tulema kärsitud telefonikõned. Järgmine koht juba ootas meid - Martini residents.
Rooli istus igatahes muska (tagantjärele mõeldes oli see isegi positiivne, sest vastasel juhul oleks me Kergu ja P-Jaagupi vahel lihtsalt tee kõrval põllul lõpetanud või siis oluliselt hiljem kohale jõudnud), kes umbes Pärnu-Jaagupisse jõudes ka kaineks suutis saada. Keeruliste kommunikatsioonitõrgete tulemusel meil igatahes kaarti kingituse juurde panna ei olnud. Juhtub vahel.
Igatahes õhtuülesanne sai ruttu täidetud - kuna meie Kaspari auto kinni parkisime, ei saanud ta enam ära minna. Janno tühjendas igaks juhuks Mitsu tagumist vasakpoolset rehvi ka, et asi ikka kindel oleks:)
Oh, vaene Kaspar. Ei jäänudki tal muud üle, kui meiega koos jooma hakata. Olgu öeldud, et ta võttis seda tegevust igatahes väga põhjalikult:)
Oli, mitu rummi oli, aga pidu sai kõige viimaste jaoks läbi pühapäeva hommikul pool 9. See on fakt. Enne keskpäeva juba koju jõudes oli meeldivalt õunabüree tunne ja kohati kassiahastuse meeleolu. Terveks raviti meid korraliku töö ja sooja toiduga. Õhtusse kuulus ka tund aega täistempos rattasõitu, seejärel saabus uni juba poolel teel padjale.
Esmaspäeval lasin töölt lulli. Olime alles Vändras ja muska ajas ümbruskonnas tööasju. Mina tšillisin lihtsalt kaasas. Käisime Pärnus ja kuskil Häädemeeste kandis ja uuesti Pärnus ja siis Saugas. Ja kell 5 jõudsime lõpuks pealinna ka.
Päev ei olnud aga veel sugugi läbi. Nimelt oli muska endale paari päeva eest soetanud spinningu ja Pärnus olles ostis ta ka muu pahna ära. Detailidesse ma ei lasku, ainult et meil sai tamiiliga ikka kõvasti nalja:) Kohe mitu korda:)
Eile oli peaaegu tavaline ja rahulik päev. Õhtul käisime tuttavatel külas köögis olevat rõdu nautimas ja maailmaasju arutamas. Ja vesistamas...
Aga sellest teemast juba kunagi hiljem.
Teist päeva sissemagatud hommik ei taha kuidagi töölainele minna. Eks ma siis sunnin end veidi. Varsti jälle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar