 |
| www.adasti.eu |
Lõpptulemuseks jäi umbes 32 km üliägedat seiklust spioonidena pilkases pimeduses mööda Kõrvemaa metsi ja kanarbikuvälju, valusad jalalihased ja hulk adrenaliinirikkaid mälestusi.
Seda seiklust jäävad minu jaoks meenutama kaks totaalset maokat samblasse (tänu taevale ei olnud sel hetkel seal ühtki puuronti ega kändu turritamas), pikutamine keset kanarbikuvälja (sest kuhugi mujale ei olnud võimalik enam peitu joosta, kõige lihtsam oli lihtsalt pikali visata ja vihmasabinat näol nautida), eredad hetked kaardi ja gps-seadme koostöötamises (ja mittetöötamises) ning sörkjooksul finišeerumine (sest käia enam ei viitsinud) :)
Kui ma eelmisel korral olin korduvatest eksimustest lõpuks üsna demotiveeritud, siis sel korral läks kõik hästi - ei ühtki üleliigset kilomeetrit ja kapitaalset möödapanekut. Töölistele jäime vahele vaid ühe korra.
Tundub, et selle seltskonnaga võib luurele minna küll.
2 kommentaari:
Mirjam, ole hea, äkki valgustad mind sellest Öörännakust. Selle ametlik koduleht polnud kahjuks piisavalt informatiivne, kuid sealne lugemine tekitas minus piisavalt palju uudishimu. Räägi lühidalt miks ja mis seal toimub...palun.
Meeleldi:)
Seekordne Öörännak toimus nüüdseks juba kaheksandat korda, kaks viimast korda on toimumiskohaks olnud Kõrvemaa, eelmised kuus korda kuskil Lõuna-Eesti kuppelmaastikel. Kuue esimese korra kohta isiklikult väga palju ei tea, aga nende kohta on võimalik natukene lugeda Adasti kodulehelt.
Kahe viimase korra stoori viis meid ajas tagasi Nõukogude aega, ühte nimetusse raketibaasi, kus on vallandunud viirus. Stoori peategelaseks on üks raketibaasi teadlase tütar Annabell, kes oma jutustuse ja vihjetega juhib osalisi nende ülesannete juurde. Vastamisi võistlevad kaks fraktsiooni - sel korral töölised ja spioonid. Tööliste ülesannete kohta palju rääkida ei oska, nemad said rahulikult mööda metsa jalutada ja vastaseid otsida. Spioonid pidid aga vahele jäämata jõudma ülesannete ja legendipunktidesse.
Kokku on kolm erineva pikkusega rada, u 20, 30 ja 45 km. Meie meeskond on mõlemad korrad olnud keskmise raja "hiilijad" ja valikuga väga rahul. Kui esimesel korral lootsime oma kaardilugemisoskusele ja tänu eksimustele 10 km rohkem pidime jalutama, siis sel korral oli lisaks korraldajate poolt antud kaardile veel ka gps kaasas ja tänu sellele ühtki eksimust ei tulnud.
Igatahes, tõeliselt adrenaliinirikas üritus, kambaga kuskil metsas täiskasvanute moodi peitust mängida on fun. Julgen soovitada kõigile! :)
Postita kommentaar