Kasvuvalud

www.abduzeedo.com

Või noh, kas just valud, pigem rõõm kasvamisest ja sellest tulenevatest tagajärgedest. Mõni asi rõõmsam, mõni asi õpetlikum, aga selline see elu kord on.

Olen viimasel ajal üleüldse palju õppinud ja ka õpetanud, näinud teisi ja ennast koos teistega arenemas, liikumas, kindlamat suunda võtmas. Mõnele jääb ehk lootusetult arusaamatuks, millest ma siin hetkel jahun, kuid see postitus ongi vist rohkem mulle endale - meeldetuletuseks, et minu suund on õige, et ma ei ole sellel teel üksi ja et iga asi on millekski hea.

Seega, kui ma mõnel päeval kaldungi oma eesmärkidest kõrvale ja kuulen oma alateadvuses seda väikest Pätut, kes ütleb "pole vaja", "sa ei suuda seda", "mida teised sinust küll mõtlevad" jne, siis ma tean, et sügaval minu sees on alles see MIKS, mis pani mind minu teekonna alguses liikuma, mis on juba praeguseks toonud minu ellu nii palju suurepärast, imelist ja tänuväärset. Ja see teadmine toob mind tagasi rajale. Ma tean, et mul on elus veel palju õppida, kogeda, meelde jätta, tänulikult vastu võtta ja kogu südamest vastu anda. Ja see on hea,  seda kõike tasub oodata ja selle poole tasub püüelda. Sest ma tean, miks ja kellele ma seda kõike teen.

Me kõik oleme siia ilma sündinud piiratud ajaks, miks enamik inimesi elab aga nii, nagu oleks neil veel vähemalt miljon aastat ees? Miks inimesed teevad asju, mis neile ei meeldi ja lükkavad edasi asju, mida nad tahaks teha? Elu on elamiseks - Elamiseks.
Nüüd ja praegu.