Romaaniklassika

Kuigi vahepeal olin sunnitud oma suurt raamatupatakat ainult eemalt vahtima, siis nüüd on võimalus jälle täies pikkuses sinna sisse ronida ja lasta ajal kvaliteetselt mööduda.

Mõned head päevad kulusid Thomas Harrise "Voonakeste vaikimine" seltsis. Hannibali tetraloogia teine raamat (romaan ilmus 1988. aastal) ja selle põhjal vändatud film on olnud üleilmselt väga populaarsed. Arvan, et sisukokkuvõtte tegemine oleks siin äärmiselt tarbetu. Olles filmi juba peaagu oksendamiseni näinud, mõtlesin, et seekord vahelduseks hoopis loeks.
Idee oli hea, aga lõppkokkuvõtteks oli ikka selline tunne, nagu oleks vaadanud. Kõigil tegelaskujudel juba olid näod, fantaasia lihtsalt takerdus nendesse; kuigi täpsed detailid võibolla päris meeles ei olnud, oli tegevus siiski etteaimatav. Lõpp tuli kiirelt ja valudeta (erinevalt mõnest romaanist, mis vahel ei paistagi lõppevat).
Sellest hoolimata oli lugemine nauditav ja ütlemata mahlane - vähemalt see oli pisut teisiti kui filmis. Kokkuvõttes siiski mitte raisatud aeg.

Järgmisena võtsin riiulist sellise huvitava raamatu nagu "Portnoy tõbi" (Philip Roth).
Peategelane ja minajutustaja Alexander Portnoy on raskes vastuseisus ja ägedas võitluses oma juudi- ja seksuaalprobleemidega, mõlemate tekkepõhjuseks on muidugi vanemad ja nende kujundatud reegliterohke lapsepõlv. Väga freudilik, eks ole. Aga minajutustaja kogu romaani vältel just psühhoanalüütiku kušetil istubki. Ning päästab oma alateadvuse valla ja sealt voogab paineid lakkamatult! Portnoy ei taha elada juudi tavade kohaselt, kuid ka mittejuudid äratavad temas kriitikameele. Ta üritab oma ohjeldamatut seksihimu ühendada tõsiseltvõetava armastusega, kuid ei suuda seda.
Raamat oli oma ropust sisust hoolimata paeluv ja põnev. Lugeda oli peaaegu lihtne, algul tundus kuidagi tüütu tagant juudikeelsete sõnade tõlget lapata, aga peagi jäid sõnad meelde. Täielikult üllatas mind aga raamatu lõpp, mis tuli kohe väga ootamatult ja humoorikalt, mõnes mõttes. Head ja mõtlemapanevad leheküljed igatahes.

Ja nädalavahetuse raamatuks osutus ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (Arkadi ja Boriss Strugatski).
Kultusfilmi aluseks olnud 1970. a ilmunud raamat jutustab äreva atmosfääriga detektiiviloo inspektor Glebskyst, kes sõbra soovitusel sõidab puhkama mägihotelli, mis on saanud nime orus surma saanud alpinisti järgi. Inspektorit ootab ees ebamaine õhkkond ja hulk kõhedust tekitavaid tegelasi: kohtlane teenija Kaisa, härra Simonet, kes nimetab end küberneetikavägede ülemleitnandiks ja armastab oma numbritoas lae all rippuda, mustkunstnik du Barnstocre vennatütrega, kellest ei saa aru, kas ta on tüdruk või poiss. Hotellis leiavad aset veidrad sündmused ja seal tundub elavat keegi, keda pole kunagi näha. Ühel tormisel ööl lahutab lumelaviin hotelli muust maailmast ning üks külaline leitakse oma toast, kael kahekorra käänatud...
Ootasin tõelist detektiivilugu, sain hoopis selle. Ei saaks öelda, et lõppseletusega rahule oleks jäänud, tänapäeva inimesed on selle teema suhtes liiga immuunseks tehtud. Aga ei saa ka öelda, et lugemist sugugi ei nautinud, otse vastupidi - leheküljed lausa lendasid käes.
Soovitan soojalt, üldsegi mitte halb valik.