Eilne päev ja nädalavahetus üldse solgutasid mu nii läbi, et täna hommikul jõudsin ära kuulata kõikvõimalikud äratused kõikvõimalikel kellaaegadel ja mitte üles tõusta. Et siis avastada, et juba umbes tund aega pressib end vabaduse poole eile õhtul peale ränka trenni joodud vesi...
Oeh, eriliselt uimase päeva uimane hommik sai lõpuks kiire alguse. Voodist välja tulles leidsin harjumuspäraselt mõned kanged ja mõned väga kanged lihased ning üleüldine nõrkus kehas ütles, et magamise peale peaks ikka veidi rohkem aega kulutama. Olen sellega täiesti nõus muide:)
Enam ei meenunudki, millal viimati nädalavahetusel täielikult puhkamisele keskendusime. Ikka on vaja kuhugi minna, midagi teha, kellegagi kokku saada, koristada või niisama tormelda.
Mis pole ju ka iseenesest halb.
Aga mõnikord võib niisama ka oleskleda. Ja sellest meil ongi puudus.
Oleksin juba peaaegu täna "haigeks" jäänud:) aga see neetud kohusetunne, ma ütlen:)
Nii ma siis uiman siin töö juures ja tiksun järjekordset esmaspäeva õhtule, et saaks minna tantsima ja seejärel koju magama.
Mm, on, mida oodata.
Igas mõttes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar