Teemadest

Nii, nüüd siis olen valmis minema:)
(Võibolla moraalselt veel mitte, aga materiaalse seisukoha pealt küll)
Lumelaua saime täna hommikul kätte, saapad on parajad, jope ja püksid ja kindad juba ammu ootavad.
Nüüd võiks veel ainult tööga kuidagi ühele poole saada, siis saaks rahuliku südamega nädal aega kadunud olla.
Homme õhtul läheb laev ja laupäeva lõuna paiku peaksime olema juba Soomes polaarjoone taga.
Ees ootab üle meetri lund ja kümneid miinuskraade.
Ja puhkus!
Tagasi saabume naistepäeval...
8. märtsi õhtu juba pidigi broneeritud olema. Organiseeritud jooming ühesõnaga.
Ja täna õhtul saab asju pakkida poole ööni, sest veerand ööd kavatsen ma tööl olla.

Siis. Diplomitöö ka vaikselt edeneb. Kuigi kohutavalt visalt, aga mõni pole veel seal maalgi. Vahel ma kahtlen endas, et kas ma ikka saan nii suure ampuga hakkama, mis endale kokku ahnitsesin. Teinekord läheb kõik aga libedalt ja valutult, et säilib lootus siiski kevadel lõpetada...

Siis. Eelmise kirjutise pisipõnn sai endale nüüd ka nime - Mattias. Peetri nägu on:)
Emmel ja lapsel jälle kõik korras ning nüüd juba mõnulevad kodus. Kuna ma ise aga vaevlen kohutava köha-nohu kombinatsiooni käes, siis ei saa ma neile külla minna isegi selleks, et vennalt mett laenata. Irooniline. Tõvetsen edasi.
Ja külvan kõikjale oma patsille. Muhahaa.

Siis. Esmaspäeval trennis ei käinud, kuna karstin hallukaid nägema hakata. Palavik oli nii kõrge. terve päeva mõtlesin, et mul nädalavahetusest on selg kange. Aga kui juba kõik lihased kahtlaselt tuimaks muutusid, siis tuli meelde küll, millal viimati selline tunne oli. Umbes viis aastat tagasi, kui kodus haige olin ja kraadiklaas juba õrnalt 39 hakkas näitama.
Kuna ma muidugi tükk aega terve olen olnud, siis ega mul mingeid tervendavaid imerohtusid ju ei olnud käepärast. Oli ainult tekk ja padi ja kuum tee( loendamatud tassitäied) ning uni. Ja enne magamaminekut õnneks abistati mind kuuma piima ja meega. Aitäh.
Eile siis soetasin endale ülikanged gripiravimid ja nohurohu. Paistab, et õhtul on vaja veel üks pakike võlupulbrit ära tarvitada, sest ega haige ei ole ju aega olla.
Puhkus ootab.

Siis. Täna jälle tunnen, nagu oleks peksa saanud. Tegelt eile käisin trennis. Ei tahtnud nii pikalt laiselda. Ja siis muidugi tegime igast vahvaid tõsteid ja hüppeid ja pöördeid ja saltosid (oki, läksin liiale veidi) ja kätekõverdusi ja mida kõike veel. Pole ime, et lihased kõik tsemendist täna on.

Olgu siis. Järgmine kord kuuleme vast taas juba märtsis. Olge siis kõik tublid ja ärge kihutage/külmetage/laiselge, eks!