Siiski-siiski siin veel

Ei suutnud kiusatusele vastu panna...

Täna mõtted lippavad nagu äikesepilved üle taeva, kuigi mõtted iseenesest pole üldse äikselised. Pigem nagu rohkem päikselised:)
Jah.
Mulle lihtsalt meenus midagi (peaasi, et tööd ei peaks tegema:)).

Küsimus iseenesest on vägagi igavikuline - mis on armastus?
(Hakkab jälle pihta, eks. Aga mis ma sinna teha saan, aastaaeg hakkab vaikselt selline kätte jõudma, et inimesed hakkavad tunnetama ürgse kutse ebamääraseid helisid ja unustavad mõneks ajaks ratsionaalse mõistuse olemasolu. Ega ma ise targem pole)
Et siis olen kuulanud vastuseid siit ja sealt, mõelnud ise ja otsinud abi kirjanikelt-luuletajatelt-blogiklassikuteltki, olen märganud teisi ja analüüsinud käitumist. Ja kõigil on natuke õigus, natuke mitte, veidi pihta ja veidi mööda.

Armastust kokku võtta on lihtne. Peaaegu sama lihtne kui maakera fooliumisse pakkida. Armastus on magus kipitus kurgus, kui tahad öelda kõike, kuid ükski sõna ei tule kuuldavale, kui tunned ta rahvahulgast ainukesena ära ja aeglaselt sammud sinu poole seab; värske muru, puhkevad pungad ja kevadine päikesepaitus põsel; , ruuge ja soe ning nurgast pisut vallatu; säravate silmadega; kisendamapanev; huulde hammustav; südamepekslemist tekitav; üle kogu kere sipelgaid jooksutav; kananahka tekitav; silma pupilli laiendav; pead vastu seina taguma panev jõud, millel on kalduvus Teie rahakoti põhja auk lõigata.
See oli üks võimalik viis sellele küsimusele vastata. Kuid, siin ei ole õigeid ega valesid variante. On ainult see, mida iga inimene ise tunneb. See vabadus ja joovastus on tundmistvääriv.

Kevad astub tasahilju lähemale...