...

...ja siis sai Eesti Venemaa käest pähe 0:2. Täitsa masendav mäng! Ma ei ole küll mingi superarvustaja, aga mitte ka just päris võhik aru saamaks, et see mäng ikka sakkis sajaga. Eestlased oleks nagu trenni teinud... Ok-ok, eile sai oma viha päris häälekalt välja elatud, täna proovin lihtsalt leppida asjaoluga, et meie meeskonnale pole abiks ka kodustaadion ja meeletutes kogustes kogalikke vutifänne...

Ma muide käisin eile ka patriotismialget utsitamas. Koos tõsiusklike fännidega mööda linna marssides oli kahju, et endal sel hetkel mängupiletit taskus ja meeletut kisamissoovi südames ei olnud. Kuigi, naeratuse võttis ikka näole küll...

Päris lootusetu ma ikka ei ole...

Aga eilne päev on nüüdseks juba kauge minevik ja ma pean leppima olukorraga, et õues on mingi vahva superilm, aga mina pean istuma ühikas ja projekti moogerdama. Jah ma tean, et see on ju iga aasta nii, aga iga aasta ma mõtlen, kas mitte äkki kooliasjad põrgu saata ja jalutama minna. Sel aastal vastan eitavalt, lülitan välja telefoni ja eemaldan netikaabli.

Ma pean selle pasa ju valmis saama, kurat võtaks! Olen ma jäär või ei?