Suutsin täiesti iseseisvalt juhtme keerdu mõelda. Nagu ikka juhtub.
Ma ei tea. Olin täna hommikul kuidagi segaduses - nagu poleks päris mina ise olnud. Mõtteid oli küll nii meeletult/segaselt palju nagu tavaliselt, aga ma ei saanud neist aru. Ma mõtlesin hoolega, aga konkreetsusest jäi puudu - nagu oleks sogase jõe ääres istunud ja õngitsenud; head mõtted hakkavad tavaliselt konksu otsa, geniaalsed mõtted hüppavad ise välja...
Ühesõnaga - hommikul ei jäänud mulle midagi konksu otsa, isegi mitte kõige väiksemat mõttepojukest.
Ja nii ma siis olingi selline õnnetu ja eemal. Eemal iseendastki, püüdes aru saada, mis viga.
Nüüdseks olen pool päeva eemale peletanud mõtet, mis hommikul trollis istudes kusagilt põhjast pinnale ujus.
Mind tegelikult häirisid need eileõhtused jututeemad, mida jälle arutama pidime.
Jah, selles oligi asi.
Mind pani mõtlema see, miks me peame "nendest asjadest" ikkagi seltskonnas rääkima. Juhul, kui see sinu meelest lihtsalt huumor on, teeks see vist veel rohkem haiget.
Palun, ära tee mulle nii... See pole üldse naljakas.
Ma ei taha nende asjade peale mõelda. Mitte veel. Mitte praegu.
Päriselt.
Jah. Selles vist oligi asi.
Loodan nüüd, et leian selles sasipuntras iseenda jälle üles ja olen valmis...
Rääkima kõigepealt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar