Einoh

Kõik õnnetused ja halvad asjad käivad ikka käsikäes, eksole.
Mu eelmine lugu kodukootud iluoperatsioonist pole veel mahagi jahtunud, kui juba olen sunnitud uue põneva peatüki oma elust kirja panema.

Pealkiri võiks kõlada umbes nii:
"Kuidas ma hommikul trolli peale minnes ninali maandusin, põlve vigaseks kukkusin ja peapõrustusest pildi tasku pistsin..."

Jah, üsna täpne tuli teine:)
Igatahes esmaspa hommikul otsustasid mu pea ja parem põlv intensiivselt arendada läbirääkimisi asfaldiga. Sel hetkel, kui mina kuskil mustas augus viibisin ja kioskitädi mulle kiirabi kutsus, rahukõnelused ilmselgelt ebaõnnestusid ja minu põlv otsustas muunduda arbuusiks. (õnneks mitte lillaks ega siniseks sordiks...) Pärast sellist poliitilist fiaskot suutsin pildilevi siiski taastada. Veidi aega peale maas istumist ja elu üle järele mõtlemist saabus kiirabi, kes mu hoolitsevalt autosse tõstis ja koju minna ei lasknud.
Imesalviga muudeti arbuus põlveks tagasi ja minu adekvaatsus tõestati ka umbes miljonil korral.

Ega rohkem midagi polegi. Kiirabiauto sõidutas mu koduukse ette, mina jalutasin totralt naerdes viis korrust trepist üles, istusin diivanile ja ülejäänud aja mõtlesin, kuidas see küll juhtus.
Tänaseks ei ole alles ei paistetust ega sinist plekki, pole isegi muhku peas. On ainult parem jalg, mis hetkel põlvest painduma keeldub.

Ei tea.
Ju siis oli vaja:)