Hetkeseis

"Aga AaarhiCäädigaaa saab seda teha..."
Issand, kui tüütu võib ikka mõni inimene olla. Päevas umbes kuuskümmend korda üht ja sama asja öeldes võib inimene üsna kindlalt teistele ärritavaks muutuda.

Ja siis ta rääkis täna hommikul tund aega mobiiltelefoniga, kuidas kõik teised inimesed liikluses on ikka rumalad ja hoolimatud ja miks talle ikkagi külje pealt sisse sõideti. Ma ei ole üldiselt väga halb inimene, aga sel hetkel tahtsin küll talle soki kurku toppida, kuna ta terve kõne jooksul keset tuba seisis ja häirivalt valjul häälel omi asju ajas.
Viisakus?
Meil on olemas selline ruum, kus saab segamatult oma erakõnesid teha, terve maailm ei pea neid kuulma.

Ma ei saa midagi teha, esimene hea mulje temast on haihtunud nagu bensiiniving õhku. Alles jäi vaid tüütu punapea, kes ei suuda suud kinni hoida.

Vabandust.

Aga mitte temast ei tahaks ma rääkida. Maailmas on nii mõndagi põnevamat kui see indiviid.

Näiteks olen ma viimased kolm päeva tööd teinud. Ärge naerge!
Paar kuud on olnud motivatsiooni tõeline madalseis ja tööl olen ainult laiselnud, venitanud ja viilinud. Esmaspäeval sain end jälle liikuma ja üle tüki aja oli hea. Hea oli jälle lahendada kõikvõimalikke keerulisi ja lihtsaid ülesandeid, helistada ja uurida, meilida ja printida, kopeerida ja augustada, tormata ringi, teha nägu (ja ka tunda nii), et ma tegelt ka saan asjast aru.
Ajee.

Muus valdkonnas on hetkel tavaline - kodus eriti ei viibi, tegevuses hoiavad Kuljus, Fittest ja äri.

Pühapäeval käis järjekordne sats soolaleivalisi. Eraldi rääkida muidugi ei olnud väga aega, aga tore oli näha sellegipoolest. Anete on juba suureks tirtsuks kasvanud - selline tõsine ja eneseteadlik:) Seltskonnahing, nagu kõik tema eas lapsed. Urmas on vanemaks jäänud:) Mitte vanaks, vaid vanemaks. Teisi näeb tihemini ja nende muutused võibolla ei paista nii silma, aga Urmase puhul küll. Elutarkust on vist lisandunud suures koguses:)
Vennat ja Melenat näen muidugi tihti, väga tihti. Ja nii hea on teada, et keegi omadest siin linnas nii kättesaadav on.
Triinu oli endine:) Ikka lõbus ja sarkastiline. Pärast koogitüki juures lobisedes oli hea ja kodune tunne - sai kiruda ja naerda, rääkida tööst ja koolist. Oh ühikaajad, poleks uskunud, et neid tagasi igatsen.
Mariann. No tema käis juba ei-tea-mitmendat korda soolaleival:) Oli tore, et oma hinnalist aega õppimise vahepeal just meie peale raisata otsustas. Sai muuseas ka itsitatud tema entusiastliku katse üle tulla paar tundi varem kohale. Tore, et me kõik aegajalt kella valesti suudame vaadata - saab vähemalt nalja.
Ja Kats-Priit, kes tõid meile maasikavahuveini(!). Hahaa, nüüd tuleb mõnda tähtsalt hetke oodata, et seda maitsta saaks;) Kats küll üritas seletada, et ka ilusa kolmapäeva puhul võiks näiteks juua, aga siis me joome tavaliselt midagi muud. Vahuveini jaoks läheb ikka vaja rohkemat kui lihtsalt kolmapäev:) Hahaa. Ma arvan, et järgmine kord, kui musuga koos koju satume ja meil ei ole vaja kuhugi minna ja kummalgi ei ole vaja tööd teha ega muid tähtsaid näiteks Kuljusega seotud asju ajada ja kui järgmine päev on puhkepäev, vot siis me joome vahuveini. Ootame siis hetke.
Ja siis oli veel Leivi. Minu ja musu ühine korterinaaber, kellega omal ajal viibisime kodus vahetustega. Sest teadupärast oleme me väga aktiivsed inimesed juba pikemat aega. Ka vanas korteris käisime rohkem nagu söömas ja magamas ja kui meie õhtul hilja koju jõudsime, siis tema just läks. Leiviga oli veel see tore traditsioon, et laupäeva hommikuti vaatasime kolmekesi ühiselt ära kõik nädala seebikate kordused:) Meie muskakga muidugi enamiku ajast magasime, kuna reedeti oli tavaliselt mõni üritus.

Nüüd me laupäeviti enam ei veni poole lõunani. Nüüd me käime trennis:) Vahelduseks päris hea. Kuigi vahel on ka laiskusehetki, mis seal salata.

Aga üldiselt?
Ma tunnen, et aasta algus on olnud väga raske. 2009 on kõikvõimalikel viisidel mulle kaikaid kodaratesse loopinud ja lahtise käega näkku löönud. Olen tahtnud kõigele käega lüüa, olen tahtnud vastu teisi inimesi käega lüüa, olen igasuguseid asju tahtnud teha, eelkõige aga põgeneda. Aga kuhu sa omaenda elu eest ikka põgened. Seega olen muska abiga selja jälle sirgu lükanud ja teise põse löögi tarvis ette keeranud ning edasi punninud.
Sest ma ei lepi allaandmisega.

See pole meie peres lihtsalt kombeks...