Mäletan

Hahaa. Mäletad, kuidas me esimest korda üldse kohtusime?

Tulime teaduskonna infopäevalt kolmekesi ühika poole - mina, sina ja Liisi. Terve see piinav pooltund suutis meie ühine tuttav Liisi nii palju vadrata, et meie vist ainult noogutasime ja mõhh´itasime:) Ja kui me olime ühika juurde jõudnud ning neiu suu polnud ikka veel sulgunud, vaatasime ahastuses üksteise otsa ja sel hetkel oli loodud skarkastiline koalitsoon kõigi sõnalahtisuse all kannatavate inimeste vastu. Aeg-ajalt sattusime koos kooli minema, kogemata sattusime ühte saksa keele loengusse, mat.analüüsis ja lineaaralgebras sattusid mu pinginaabriks, 429-s sattusime kõrvuti istuma. Need jäid meie kohtadeks neljaks aastaks muide:)

Ja mäletad, kuidas me ühika administraatoritädidega sahkeradsime, et ühte tuppa saaks?

No Karis ja Co olid mind lõpuks täielikult üle visanud. Esmakursuslane ja lõpetaja ei saa ühes toas elada, vähemalt arhitektuuriüliõpilased mitte. Kuidas me küll imestasime, et mis veider elurütm neil on - une ja päevaaeg olid koguaeg vastupidised minu omadega. (Kui ise viimasele kursusele jõudsime, saime aru küll...) Ja siis ükskord, kui ma öösel pool neli ärgates avastasin, et minu toas viibib lisaks minule veel viis inimest, kes teevad maketti ja praevad pelmeene, sai mõõt täitsa täis. Teisel poolaastal võtsime ühendust ühika adminniga ja võlusime temalt ühist tuba. Algul tädi mõtles veidi ja juhatas meid siis kolmanda korruse ainsasse euroboksi, mis jäi minu koduks ülikooli lõpuni ja sinu koduks selle aasta märtsini. Igatahes Urmas käis aitas voodeid vedada, keegi oli vist veel, aga enam ei mäleta. Ja kuidas me kaifisime, et meil on köök ja korralik vannituba, koristusgraafik ja telekas. Hiljem veel vaip ja kapid, kummalgi oma laualamp ja voodialune täis jalanõusid:)

Ja kuidas me esimesel kursusel kujutava geomeetria öid korraldasime?

Täpitamine tuli vist aasta hiljem ja võttis veel rohkem aega. Igatahes kujutav geomeetria oli katsumus omaette- üks väike käevääratus ja tervet tööd tuli otsast peale tegema hakata. Alles pool aastat hiljem muidugi seletati, miks žilett on joonestaja parim sõber. Ei-ei, nii tappev see värk ei olnud. Meile õpetati korralikku" lõikamistehnikat", pärast seda oli juba lihtne vigu korrigeerida. Aga aega läks ikka terve öö, sest tööd muutusid järjest mahukamateks. Ja ropendamise saime nende õhtutega selgeks, lendas ikka igasuguseid karvaseid ja sulelisi, perspektiivikaid reisivõimalusi kitsastesse kohtadesse ja muud säärast. Vastu hommikut võis väsimuse viimases astmes ka nii juhtuda, et Mirjam tantsis laua peal ja mõlemad ruigasid naerda .Ja kõht läks tavaliselt tühjaks nendel öödel:) Ja siis tuli täpitamine, varjuteooria ja perspektiiv - arh. graafika. Tipp ja Täpp öö läbi ja muuhulgas ei tohtinud komasid tekkida - ajatud mälestused:)

Aga mäletad, me olime Urmasega aasta otsa tülis.

Minu pärast. Ja mina rikkusin ära selle õrna miski, mis oli teie vahel tekkimas... Igatahes kui me pool aastat olime suhelnud väga aktiivselt, käinud üksteisel ühikas külas ja igasugu pulli korraldanud, läks asi metsa ja Urmas ei rääkind meiega peaaegu aasta. Siis taipasid sa, et olid esimest korda ämbrisse astunud eks siis "pange kolistanud" nagu me ise seda nimetasime. Ja seda rohkem oli meil rääkida ja arutada ja oletada. Teema näis lõputu.

Aga siis ükskord, võttis Urmas kätte ja ütles ühel hommikul jälle tere:) Ja sealtmaalt alates on see kallis kursavend alatiseks meie parimaks sõbraks jäänud, kannatanud ära kõik meie sarkastilised märkused, jaganud muresid ja rõõme, mässanud kooliga ja ühisprojektidega. See sõprus jääb alatiseks väga eriliseks.

Või mäletad, kuidas me mõõdistamispraksi tegime?

Meie ülesandeks oli üles mõõdistada üks uks kuskil tehnika tänava alguses. Võtsime siis ükspäev mõõdulindi, joonlauad ja fotoka kätte ja läksime tähtsat nägu tehes kooliülesannet täitma. Olgem ausad, kumbki meist poleks osanud arvat, et võib tekkida olukord, kus üks kange vene aktsendiga majaelanikust vuhva tuleb kodu poole, annab meile oma käekotiga peaaegu peksa ja lubab politsei kutsuda. Nagu selle ukse mõõtmed oleks riiklik saladus olnud... Täiesti mõttetu oli, laguneva varikatuse ja graffitit täis soditud paneelidega veel pealegi. Aga meil muud üle jäänd, kui läksime teisele poole teed ja tegime mõned pildid. Hiljem asja paberile kandes võtsime mõõdud arvutikuvarilt ja mis jäi puudu, mõtlesime ise välja. Selline loominguline lähenemine või nii:) Kui teistel oli rääkida lugusid, kus majaomanik tuli tudengile taburetti tooma, et paremini mõõta saaks ja mõnel oli keerukamast detailist isegi šabloon ette näidata, et siis lõpuks töö eest ikkagi halb hinne saada, siis meie oma viie üle ainult itsitasime:)

Ja kuidas me ükskord maalipraksi ajal Tõstamaal grillkanadeks muutusime?

Päev otsa imeilusat Tõstamaa järve maalides võib kõikvõimalikke päevitusrante saada. Ja kui seda teha kolm päeva ja iga kord erineva riietusega, on tulemus veel põnevam:) Nädal aega kestma pidanud maalipraktika kestis kokku umbes kolm päeva, sest keegi ei viitsinud seal rohkem olla. Sonn oli tol aastal kohavalikuga alt läind ja meie olime esimese kahe päevaga parimad vaated juba paberile suutnud panna. Igatahes seda praktikat jäävad meenutama teadmine, et sipelgapesas rahulikult maalida ei ole võimalik, siis Sonni lapselaps, kes oli tüütus kuubis ja see, et me oleme fotolt maalijate koolkond:) Aga pildid tulid ilusad...

Üks suvi käisime Eesti tripil ka. Mäletad?

Võtsime lihtsalt kätte, ajasime su Sirtsule hääled sisse ja põrutasime lõunasse. Viljandi lossimägedesse ja Karksi-Nuia vägevatele teedele sattusime. Sa olid päev otsa roolis meil ja mina kaardilugeja. Oi meil oli vahva:) Tartu ja Viljandi vahel oli teeremont ja auto liikus seal sama kiiresti kui kihutav tigu. A me laulsime "Kaelakee häält" ja viskasime kõikidele vastutulevatele autodele käppa:)

Ja Vändras käisid Smilersi kontserti ka kuulamas:)

Vändra päevad. Aastat ei mäleta ja ega see tähtis polnudki. Õhtul oli pargis igatahes kontsert ja sinu tassisime ka kaasa. Tantsu, laulu ja möllu:) Ja kui sa mingi pool öösel lõpuks üle tee kihutavate rebaste, kitsede ja Une-Mati kiuste ikkagi koju sõitma hakkasid, oli mure suur. Koju sa vähemalt jõudsid, pärast pikka ja aeglast autosõitu.

Hahaa. Mäletan seda ka, et esimese kahe aasta jooksul ei teinud me ühikas peaaegu kordagi mingit hakkliha sisaldavat toitu. Mäletad?

See oli selline tore error meil:) Kuna sa terve gümnaasiumi aja jooksul olid sunnitud kodus ülepäeviti tädi tehtud hakkliharoogasid sööma, siis sul oli ilmselgelt nende vastu kerge allergia tekkinud. Eriti allergiline olid sa pikkpoisi suhtes:) Sest tädi sul ju läks alati köögis hoogu ja tegi näiteks kolm suurt pätsi. Kahele inimesele...

Aga kummalgi polnud kunagi oma toidumoona, ikka jagasime kõike sõbralikult. Nädalavahetusel kodust linna minnes pani ema ju alati ikka mõlema jaoks toitu kaasa:) Ja need igapühapäevased koogisöömised. Emal oli traditsioon pühapäeviti küpsetada ligi kümme aastat järjest vist:) Nüüd ta juba kurdab muidugi, et oskused hakkavad rooste minema...

Jajahh, mis vahe on muide sõbralikul ja vennalikul jagamisel? Sõbraliku jagamise korral saavad mõlemad võrdse osa, vennaliku jagamise korral saab vanem rohkem kui noorem:)

Me üritasime paar korda seda mu vendade õpetatud teooriat ka rakendada, et kui mingit toitu täpselt kahe peale ei jagu (näiteks kolm kartulit), siis jagamatu osa tuleb aknast välja visata, aga meil hakkas ju alati toidust kahju ja kajakaid ka ei tahtnud suuremaks sööta, kui nad meil akna taga juba olid:)

Kõik need õhtud veini ja teleka selsis...

Punast veini ja valget veini ja roosat veini ja hõõgveini ja sinist veini... Ok, paljuks läks. Aga pea iga nädal jõime küll pudeli ära. Jutuajamise kõrvale, joonestamise kõrvale, telekat vaadates või mida iganes tehes. Alati oli laua juures tooli all üks pudel:) Meie prügikast sisaldaski tavaliselt suures osas vee- ja veinipudeleid. Ja siis ülejäänud olid vatipadjakesed ja taskurätikud. Ja siis juuksehooldusvahendite pudelid:)

Ja apelsinid:)

Jah, ja meie olmeprügi, veel ammu enne sorteerimise algust, sisaldas tavaliselt ka apelsinikoori:) See oli samasugune error nagu veinigagi. Pidevalt ja alaliselt seisis kapi peal võrgutäis apelsine. Meie prügi läbi tuhlates olid prügikastiostlejad alati väga masenduses vist:) No kaua sa ikka neid apelsiniikoori närid ju...

Ja meil olid allüürilised ju - prussakad...

...keda kumbki meist õnneks ei kartnud, erinevalt kõrvatoa Liisist, kes alati kiljudes köögirätikuga vehkima hakkas, kui mõnda neist nägi. Ja neid mitte tappes otseloomulikult, vaid lihtsalt hirmutades. Nagu see neile ju meeletult mõjuks. Kraanikausist veega alla laskmine oli ka mõttetu, oleks võind neile seebitüki ka järgi visata, oleks nad end ehk paremini puhtaks saand loputada. Palju mõjusamad vahendid olid näiteks sinu plätu, mis nende vastikute putukatega päris mitu korda kohtus, paar korda ka teraviljahelveste karp, vetsupoti kõrval olev puhastusvahendi pudel ja muu raskerelvastus. Aga köögilaua peal oli alati üks Raid`i aerosoolipudeli kork - Raid ise ei mõjund tuhkagi, aga vähemalt pudelikorgist oli sajaprotsendiliselt kasu.

Oo ja ma mäletan, et käsin koos su vennaga sind lennujaamas saatmas, kui Austriasse sõitsid.

See oli see hetk, kui ma tundsin, et olen elus esimest korda üksi jäetud ja samas vaba tegema kõike seda, mida hing vaid ihaldab. Blondist sai brünett, vaiksest ja tagasihoidlikust kihlatust sai mässaja ja vabameelne vallaline. Küll mitte kauaks, kuid siiski. Ei olnud mingit tahtmist üksi ühikas passida ja nii ma Kuljuse seltsiellu sukeldusingi. Avastasin enda jaoks nii mõnegi uue sõbra ja sõbranna, tegin nii mõndagi pöörast ja tundsin elust rõõmu. Ja nagu ma tean, ei jäänud ka sina seal kaugel maal just müürilillekeseks. Need sulle nii omases sarkastilises stiilis kirjutatud kirjad sinu rongiseiklustest ja peojärgsetest pusletamistest on siiamaani hotmaili postkastis alles. Ja täitsa käsipostiga saadud kirjad ja jõulupakid panid alati muhelema. Sul oli seal superlahe. Aga ellkõige - su süda jäi sinna:) Või vähemalt see osa, mis oli ühest teisest noormehest veel puutumata jäänud. Ja tagasi tulid sa targemana, õnnelikumana ja mis peamine, rahulolevana.

Mäletad, kuidas me ükskord öökinost tulles otsustasime jalgsi ühikasse minna ja meid poole tee peal üks veider harjaga tüüp jälitama hakkas?

Legendaarne. Olime just mingit õudukat vaadanud ja kõigi meeltega äärmiselt vastuvõtlikud kõikvõimalike hirmufaktorite suhtes. Ime, et me keset Liivalaia ristmikku hirmust kiljuma ei pistnud, kui onku meist mööda kappas ja veidi veidra pilguga keset teed seisvaid neiusid vaatas:) Aga üksteisest kramplikult kinni hoidmist ja selja taha kõõritamist oli veel tükk aega hiljem väga naljakas meenutada.

Ja kuidas me mõned joonestamisest tihedad ööd Staabis huvitavamaks muutsime:)

Nagu ma ütlesin, pikkadel öödel läks ju kõht alati tühjaks ja tihti ei sisaldanud meie külmkapp muud kui saia ja vett:) Sellest burgerit ei saa, ma ütlen. Aga Staabist sai ja veel millist! Mmm. See kaste ja salat. Maitsev. Kolme saia ja kahe pihviga Duubelburger ja kahe saia ning kahe pihviga Maxiburger on siiani mu lemmikud. Ja selliseid lahmakaid asju ei ole ma kuskilt mujalt saanud. Vahel sai muidugi Staabis ka šokolaadi ostmas käidud ja eriti põnevatel õhtutel ka pealekat...

No see džinnimaiguline valentinipäev oli ikka kordumatu ju:)

Sellest rääkida võiks ju nii mõndagi:) Kui vaid teaks üksikasju. Nähtavad tagajärjed olid sellest teatud noormehega veedetud õhtust vaid tühi džinnipudel ja kõrvuni naeratusega sina:) Aga mis sest enam, päris tükk aega oli sul igatahes allergia selle kadakamaitselise joogi suhtes, mis viimase aastaga imekombel kuhugi kadus. Ja tögada sai sind selle vahva õhtu pärast ju ikka ja jälle.

Ja mäletad, kuidas me ükskord Aivarit Kumnasse viisime ja seejärel enam õiget teeotsa üles ei leidnud?

Tublid neiud nagu ikka, võtsid noormehe auto peale mõtlesid suure žestina ta koju viia:) Mõeldud-tehtud. Pärast seda pidime aga Keilast läbi sõtma ja Raplasse minema. Oh üllatust-üllatust, kaks neiut kaotasid õige teeotsa ära ja panid ikka täiesti võssa:) Ei jäänudki muud üle, kui ots uuesti ringi keerata ja tuldud teedpidi tagasi sõita. Olime juba peaaegu Tallinnas tagasi... See oli see ehe näide, kuidas elavalt vesteldes ei ole naine võimeline samaaegselt autojuhtimise peale mõtlema:)

Ja 2008. aasta sünnipäev Sõpruse pst korteris.

See oli see tore kord, kui arhitektid said lõputööd tehes üle tüki aja taas kokku ja rääkida oli nii palju, et Mirjam unustas külalistele tortigi pakkuda:) Hahaa. Nalja sai ikka kõvasti. Kõik naersid kõveras maas, kui Raks oma rasket tööinimese elu kirjeldas ja kuidas ta algul tööle minnes maketiehitaja kibedat elu tunda sai. Humorist ikka küll, ma ütlen:) Pärast läks pidu suisa nii ägedaks, et Raks jäi ööseks meile ... Jajaa, meie punt on ikka täis veidrikke. Kõik omamoodi napakad, aga südamelähedased ja siirad. Naer ja huumor on vähemalt alati garanteeritud, seda tean ma kindlalt...

Ja hästi on mul meeles sinu eelmise aastalõpu külaskäik,

kus üle tüki aja sai pikalt-pikalt rääkida, kakaod juua ja viineripirukaid süüa. Käisid esmakordselt meie korterit kaemas ja kiitsid meie vastvalminud magamistuba. Tulin just trennist ja mul polnud veel midagi valmis tehtud. Ma ei mäleta, millepärast see kakao meil nii hinge peal koguaeg oli. Ma vist mäletan õigesti, kui sa ükskord meil kodus maal mu ema tehtud kakaod said ja sellest ajast peale see kiiks vist jäigi külge:) Igatahes kiiresti valmisid ka lehttaigna-viineri pirukad ja õhtu oli meeldivalt sisustatud. Istusime köögilaua ääres ja lobisesime. Perest ja tööst ja koolist ja tervisest.

Ja siis juba sellesse aastasse jääv meie jaoks järjekordne ja ühtlasi viimane soolaleivapidu.

Suur tort ja tordivaagen, maasikavahuvein, Melena küpsetatud soolane pirukas, kuum küüslaugusai ja hea huumor. Mäletan küll, vaagen siiamaani kasutamata, kuna pole väga põhjust olnud. See oli see kord, kui Urmas-Anni-Anete ja venna-Melena esimest korda meil külas käisid. Kohvi asemel pakkusin taaskord kakaod ja seekord pakkusin kooki ka:)

Märtsi lõpus tegime su uues korteris väikest eelluuret.

Pidime Kullerkupus küll kokku saama, aga kuna sul läks oma esimese eelkaitsmisega nii palju aega, siis jõudsin kodus just süüa tegema hakata, kui mulle helistasid. Egas muud, tulid enne hoopis minu juurde ja sõid kõhu ilusti täis, kuna külmkapp oli kodus nagunii ainult hommikujogurti hoidmiseks. Vanade aegade meenutuseks jälle üks veiniõhtu kulus kõigile ära.

Ja siis juba minu sünnipäevapidu aka Eesti jalkakoondise võidu tähistamine taaskord džinni ja toreda seltskonnaga.

Meie alkoholivarud joodi igatahes tilgatumaks:) Kõige kõvemad tüübid lõpetasid õhtu viina ja morsiga. Ja ma isegi ei kavatse enam meenutada, mis kõik sellele eelnes. Aga mõnus ja vahva istumine heade sõprade ringis, mis kõik organiseeriti spontaanselt ja plaanivabalt. Ja kuna mina ikkagi keeldusin vanemaks saamast, siis tähistasime lihtsalt jalkakoondise võitu. Ja meie pikad arutelud köögis elust ja sinu kõputööst ...

Ja soolaleiva pidu enne munadepühi

Oota, mitu pudelit džinni me siis ostsimegi? Kolm? Neli? Viis? Issand, ma ei mäleta:) Tean ainult seda, et neid oli ikka täie raha eest ja et viimasest pudelist jäi järgi umbes kaheksa sentimeetrit. (vot seda ma mäletan...)Aga see mäng oli küll ariti lahe:) Pärast sellist joogimängu oli täiesti normaalne, et kõik olid juba põrandale kolinud ja valmis isegi pudelimängu proovima:D Lahe oli ka see, kui kaks sopsus peaga neiut otsustavad pool öösel mingite tähtsate paberitega majandama hakata. Sellised ideed on ikka vahvad. Järgmine päev pidi tõsiselt kontrollima, mis me sinna lõpuks kokku kirjutasime:) Aga näod olid vähemalt targad... Hea, et kodu nii lähedal oli. Kergelt taarudes kojujõudmine ei käinud vähemalt üle jõu (seda ma hästi ei mäleta...).

Ja minu telefonikõne kolmapäeval, 15. aprillil.

Pidin sinuga täpsustama paari asja, sest ilmselgelt tol neljapäevasel õhtul alkoholiga pooleks tehtud kirjatükk oli pisut vigane:) Arutasime veel, et oli vast pidu ja et kuidas te järgmine päev maale saite. Kuupäev su paberiasjade kordaajamiseks, milles kokku leppisime, oli esmaspäev...

Ja see, et ma mõtlesin su peale veel pühapäeva õhtul, sest esmapäeval plaanisime ju su paberiasjad korda ajada...

Esmaspäeva hommikul unustasin paberid Aivarile muidugi kaasa anda ja veel bussiga tööle sõites mõtlesin, et õhtul peale trenni teeme parandused ära ja teisipäeval siis saab asjad korda. Pidin sulle peale tööd helistama, et asjaajamine nihkub päeva võrra edasi. Ja siis kell 10 hommikul helistas su isa...

Mäletan seda, kui vahva meil koos oli. Kuidas me tõestasime kõigile, et sarkastilised ja teravkeelsed jäär ja skorpion sobivad kokku, saavad hästi läbi ja tunnevad teineteise seltskonnast rõõmu. Hea, et me taasleidsime teineteist veel sellel aastal. Meil oli lõbus. Ma tahan sind alati mäletada. Need neli ja pool aastat oled sa olnud osa mu elust, oled mind toetanud ja abistanud, inspireerinud ja tagant utsitanud.

Aitäh sulle nende mälestuste eest!

Kohtume.

Veel viimast korda.