Ropp. Ajastutruu. Ja huvitav.
Ma olin sisimas valmistunud vist veel ropumaks sõnakasutuseks.
Küll aga ei olnud ma valmistunud selleks tõetruuks ajalookäsitluseks, mis mind isiklikult pehmelt öeldes pahviks lõi. Seda enam, et epiloogi kirjutaja sõnade kohaselt oli ju kirjaniku nooruse tõttu tema teadmistepagas selle ajalooperioodi kohta pehmelt öeldes ehk pisut enam kui puudulik.
Ma siinkohal ei viitsi rääkida meediakärast, mida see raamat aegade jooksul on põhjustanud ja ma kindlasti ei taha hakata sisukokkuvõtet tegema.
Lihtsalt - see raamat pani mind tõsiselt imestama. Imestama selle üle, kas tolleaegne elu tõepoolest oligi selline. Paratamatult tekkis tunne, et võrreldes kirjanikuga on minu teadmised veel kesisemad - olen küll saanud õrna aimduse Vene sõjaväest vanemate ja sugulaste juttude põhjal ja nii mõndagi on viimastel aastatel kajastatud ka kinos, kuid nii reaalselt pole need teemad veel kunagi mu teadvusesse tunginud.
See lihtsalt tundub nii uskumatuna. Võibolla praeguse aja inimesed on siiamaani tegelenud tõsise eitamisega ja olnu eemaletõrjumisega, kuid faktid jäävad faktideks - selline meie minevik ongi.
Ja epiloogi kirjutajal oli õigus öeldes, et "Iseseisvuspäeva" mõistmiseks peab lugeja olema kursis meie lähiajaloo sündmustega, vastasel juhul tundub see väga brutaalselt kirjutatud fiktsioonina.
Hea, et me sellest välja rabelesime.
Napilt läks:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar