Neljapäeval läksin lapsele lasteaeda järgi.
Topime üheskoos parajasti riideid selga, kui põnn kurdab järsku põlvevalu - ikka üks põlv ja siis teine põlv, siis rändab valu juba parema käe küünarnuki sisse jne. Kavatsen juba hakata naljatlema, et mis ishias teda küll vaevab, kui tajun alateadlikult, et see pole hetkel nalja koht. Vaatan lapsele otsa - silmad hallid. Selge - palavik.
Umbes kümne ajal õhtul ärkab ta esimesest unest, käib vetsus ja küsib juua. Otsustan siis kraadida ja vaimselt valmistun noh nii umbes 39-kraadiseks palavikuks, näiduks tuli... 37,5. Ee, ok.
See oli nii uskumatult väike palavik, et kraadisin kohe uuesti. Ikka sama. Kergendustundega söödan lapsel kõhu täis ja saadan ta magama tagasi.
Järgmisel hommikul on tal ilmselgelt hea olla, sest kella kuuest on tal tahtmine juba multikaid vaatama minna. Keelitan teda veel pisut pikutama ja venitame kaheksani välja, siis on unenorm lõplikult täis. Sooja mannaputru mahub lapsele sisse kaks kausitäis, lisaks veel pasteedivõileivad ja mitu tassi morssi, kõige lõpuks veel kohuke ja banaan. Ja kui pärast multikate maratoni päevaunest ärkame ning uuesti kraadida otsustame, on laps terve mis terve. Selge - oligi multikavitamiini puudujääk :)
Nädalavahetusel saab ta oma puudujääki veel mitmel korral likvideerida ning nüüd on ta taas terve, rõõmus ja toimekas.
Minul aga on nüüd ühe teatava vitamiini üleküllastus.
Soovib keegi? :)
Topime üheskoos parajasti riideid selga, kui põnn kurdab järsku põlvevalu - ikka üks põlv ja siis teine põlv, siis rändab valu juba parema käe küünarnuki sisse jne. Kavatsen juba hakata naljatlema, et mis ishias teda küll vaevab, kui tajun alateadlikult, et see pole hetkel nalja koht. Vaatan lapsele otsa - silmad hallid. Selge - palavik.
Jalutame otsemat teed koju, kõik lumepallid jäävad seekord tee äärde vedelema, poriloigud läbi katsumata ja veenired pulgakestega torkimata. Hakkan juba pisut muretsema, sest lapse käitumisest jääb mulje, et tal on tõesti kõrge palavik (onju). Koju jõudes seletan rahulikult, miks tal nii kehv olla on ja ütlen rahulikult, et kui ta tahab nutta, siis võib seda südamerahuga teha. Mäletan ju veel endagi lapsepõlvest, kuidas suure palavikuga meel kurvaks läks ja nutmine pinget leevendas.
Laps võtab sõnasabast kinni ja kõiki meie järgnevaid tegevusi saadab ohjeldamatu nutt, mitte vihane ega kuri, vaid kurbusest nõretav. Kaastundest tema vastu aitan uneriided selga ja pistan ta teki alla, kraadida ei jõuagi, sest viis minutit hiljem ta juba magab.Umbes kümne ajal õhtul ärkab ta esimesest unest, käib vetsus ja küsib juua. Otsustan siis kraadida ja vaimselt valmistun noh nii umbes 39-kraadiseks palavikuks, näiduks tuli... 37,5. Ee, ok.
See oli nii uskumatult väike palavik, et kraadisin kohe uuesti. Ikka sama. Kergendustundega söödan lapsel kõhu täis ja saadan ta magama tagasi.
Järgmisel hommikul on tal ilmselgelt hea olla, sest kella kuuest on tal tahtmine juba multikaid vaatama minna. Keelitan teda veel pisut pikutama ja venitame kaheksani välja, siis on unenorm lõplikult täis. Sooja mannaputru mahub lapsele sisse kaks kausitäis, lisaks veel pasteedivõileivad ja mitu tassi morssi, kõige lõpuks veel kohuke ja banaan. Ja kui pärast multikate maratoni päevaunest ärkame ning uuesti kraadida otsustame, on laps terve mis terve. Selge - oligi multikavitamiini puudujääk :)
Nädalavahetusel saab ta oma puudujääki veel mitmel korral likvideerida ning nüüd on ta taas terve, rõõmus ja toimekas.
Minul aga on nüüd ühe teatava vitamiini üleküllastus.
Soovib keegi? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar