Sünnipäevakingituseks saadud teatripiletite realiseerimise aeg saabus viimaks ometi kätte. Shakespeare`i"Suveöö unenägu" oli üle tüki aja parim kultuurielamus. Siinkohal tasub ära märkida, et see õhtu koos kallite sõpradega tõi veel ühe toreda üllatuse, millest hakkas hargnema üks teine muinaslugu, aga sellest juba jooksvalt (vihje: sõrmus) ;) Igatahes oli Linnateatri suvelavastus oma eheduses äärmiselt nauditav ja humoorikas. Mäletan, et esimesed riimis read tekitasid ajus väikse lühise, kuid juba üsna pea oli luulevormis dialoog täiesti loomulik osa etendusest. Aga no Shakespeare`i tekst ja ideaalne tõlge sellest andsid etendusele väga palju juurde. Pärast läbi vanalinna auto poole jalutades oli meeleolu helge ja hea. Oleks nagu viibinud oma isiklikus suveöö unenäos...
Ja kui eelmine sissekanne lõppes Võimlemispeo mälestustega, siis sealt edasi tuli mitu kuud tihedat tööd ja toimetusi. Laps oli suvepuhkusel Vändras ja mul oli aega suvise tipphooajaga rinda pista. Tihti juhtus nii, et pärast pikka ja pingsat tööpäeva jõudsin koju täiesti oimetuna. Oli hea, et kallis kaasa suutis olla mõistev ning vajalikul hetkel veini või šokolaadi, jalutuskäigu või vihmashullamisega mind taas üles turgutada :)
Juuli ja august lendasid käest. Teha jõudsin küll palju, kuid mitte sellist, mis siin meenutamist vääriks :) Olgem ausad, kedagi ju ei huvita, mitusada kirja ma jõudsin vastuseks saata või mitukümmend korda arhitekti mängida või mitu korda oma rahulikkusega mõne inimese plahvatamast päästsin. Olin lihtsalt mina ja tegin oma asja.
Lugeda jõudsin. Palju. Mõnda peatükki mitukümmend korda ja mõnda väga olulist lauset paarsada korda, aga lugesin. Igal hommikul bussiga tööle sõites ja õhtul taas koju minnes. Vanematekodus nädalavahetust veetes ja rannas päevitades.
Üle pika aja jõudsin jälle kinno. Nägin häid filme ja mitte nii häid filme, nägin mõtlemapanevaid filme ja lihtsalt ajuvabasid filme. Mehega ja sõbrannadega, üksi ja töökaaslastega. Kõige meeldejäävam vast oli "Taskunoamees", pärast mille lõppu vahtisin veel pikka aega ammuli sui kinolina. Oli üks ütlemata veider film, mille sees oli peidus ütlemata sügav mõte. Terve õhtu jagus kohe mõtlemisainet. No ja sõbrantsidega käisime vaatamas filmi "Täitsa hullud". Kui oled näinud Patsy ja Edina komöödiasarja, siis mõistad ka selle filmi võimalikku süžeed. Oli lihtne, pisut labane ja kohati piinlik film, aga ka sellest filmist võis leida ühe sügava mõtte - tõeline sõprus püsib terve igaviku, olgu see siis alkoholimälukatest kuitahes auklik ja kanepisuitsust kuitahes läbi imbunud...
Ja oligi aeg suvine ajagraafik sügisese vastu vahetada, kella seitsmesest ärkamisest sai kuuene ärkamine, et ma ise ja ka teised pereliikmed hommikuste toimetustega valmis jõuaksid, enne kui kõik koos uksest välja astume ja igaüks isesuunas päevatoimetusi tegema tõttame.
Septembrikuu alguses üllatasid meheõde ja tema pikaaegne elukaaslane meid kõiki suure ja tähtsa teatega - keset vilgast tööpäeva käisid nemad perekonnaseisuametis oma abielu registreerimas. Kõik olid pehmelt öeldes sõnatud, sest see uudis tuli tõesti kui selgest taevast.
Septembrikuu jooksul sai koos lapsega käia mitmel lasteaiakaaslase sünnipäeval ja ise sai võõrustatud sõpru, keda ammu polnud näinud. Aga sai ka jälle tantsuhooajaga alustatud ning lapsega metsas sügist nauditud. Sai selili samblal päikselaigus pikutatud ja pooluniste sipelgate tegemisi jälgitud, sai taskutesse kastanimune ja tammetõrusid topitud ning pool päeva kodus teki all multikaid vahitud. Oma väikse sõbraga sai oldud totakad, kurvad, tõsised, uudishimulikud, veidrad, valjud jne. Koos meil juba igav ei hakanud.
Oktoobrikuu märksõnaks oli sõbrad. Kahel järjestikusel nädalavahetusel sai nendega koos pisarateni naerdud, parimaid toite ja jooke nauditud, tundide viisi jutustatud ja kallistatud ja pildistatud. Kahe kalli sõbra pulm ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu olid mälestuste- ja emotsiooniderohked. Kestku nendegi liit veel kaua ja kaunilt ning olgu nad meile parimaks eeskujuks ;)
Oktoobri lõpus oli koolilastel vaheaeg ja vaheaja viimasel reedel sõitis tädi juurde külla minu õetütar. Reede veetsime kodus tagantjärgi tema sünnipäeva tähistades, kartulisalatit ja kooki mugides ning kinoõhtut nautides. Kiirvormis jõudsin käia ka Kuljuse sünipäevapeol, hüppasin rühmapildile ja tantsuplatsile paari tantsupoognat tegema ja lippasin jälle :) Lapsed nautisid korraks omapead olemist ja hetkelist iseseisvust.
Laupäeval käisime tervishoiumuuseumis, kus tundus kõigil väga huvitav olevat. Meie 4-aastane suutsis ka veel kolmandal korrusel tõsise näoga seksuaalkasvatuse saalis telefonist orgasmi olemuse kohta loengut kuulata... ;) Igatahes inimese sisemaailm pakkus palju avastamisrõõmu ja ka külalisnäitus surma ja suremise kohta oli huvitav.
Seejärel saatsime oma külalise bussi peale ja maandusime ise kodus diivanil, kust tõusime kõik ainult söömiseks või tualetiskäiguks. Perekondlik laisklemine ja puhkamine kulus kõigile marjaks ära ning oli tõeliselt meeldiv vaheldus toimekatele tööpäevadele ja veel toimekamatele nädalavahetustele.
Ja ongi kõik.
November on käes, paks lumi on maha sadanud ja iga päev on saanud kümneid kilomeetreid kelku vedada. Kapi peal ootavad PÖFFi piletid ja ooperipiletid oma aega. Jõulupidude kuupäevadestki juba kõneldakse ja laps ootab kannatamatult päkapikke. Eile sõime verivorste, eelmise nädala reedel olid laual piparkoogid ja chai, raamatupoest sai soetatud uus raamat süvapsühholoogiast ja -filosoofiast. On pime ja külm aeg, samas ka parim aeg iseendaga olemiseks.
Aeg lihtsalt olemiseks.
Aeg mõelda möödunud aasta peale.
Aeg lasta lahti. Kõigest üleliigsest ja koormavast.
Aeg on armastada.
Armastada oma sõpru ja lähedasi, aeg iseennast armastada.
Jah, selleks on tõepoolest parim aeg...
Soojust ja armastust teiegi päevadesse, mu kallid! :)
Ja kui eelmine sissekanne lõppes Võimlemispeo mälestustega, siis sealt edasi tuli mitu kuud tihedat tööd ja toimetusi. Laps oli suvepuhkusel Vändras ja mul oli aega suvise tipphooajaga rinda pista. Tihti juhtus nii, et pärast pikka ja pingsat tööpäeva jõudsin koju täiesti oimetuna. Oli hea, et kallis kaasa suutis olla mõistev ning vajalikul hetkel veini või šokolaadi, jalutuskäigu või vihmashullamisega mind taas üles turgutada :)
Juuli ja august lendasid käest. Teha jõudsin küll palju, kuid mitte sellist, mis siin meenutamist vääriks :) Olgem ausad, kedagi ju ei huvita, mitusada kirja ma jõudsin vastuseks saata või mitukümmend korda arhitekti mängida või mitu korda oma rahulikkusega mõne inimese plahvatamast päästsin. Olin lihtsalt mina ja tegin oma asja.
Lugeda jõudsin. Palju. Mõnda peatükki mitukümmend korda ja mõnda väga olulist lauset paarsada korda, aga lugesin. Igal hommikul bussiga tööle sõites ja õhtul taas koju minnes. Vanematekodus nädalavahetust veetes ja rannas päevitades.
Üle pika aja jõudsin jälle kinno. Nägin häid filme ja mitte nii häid filme, nägin mõtlemapanevaid filme ja lihtsalt ajuvabasid filme. Mehega ja sõbrannadega, üksi ja töökaaslastega. Kõige meeldejäävam vast oli "Taskunoamees", pärast mille lõppu vahtisin veel pikka aega ammuli sui kinolina. Oli üks ütlemata veider film, mille sees oli peidus ütlemata sügav mõte. Terve õhtu jagus kohe mõtlemisainet. No ja sõbrantsidega käisime vaatamas filmi "Täitsa hullud". Kui oled näinud Patsy ja Edina komöödiasarja, siis mõistad ka selle filmi võimalikku süžeed. Oli lihtne, pisut labane ja kohati piinlik film, aga ka sellest filmist võis leida ühe sügava mõtte - tõeline sõprus püsib terve igaviku, olgu see siis alkoholimälukatest kuitahes auklik ja kanepisuitsust kuitahes läbi imbunud...
Ja oligi aeg suvine ajagraafik sügisese vastu vahetada, kella seitsmesest ärkamisest sai kuuene ärkamine, et ma ise ja ka teised pereliikmed hommikuste toimetustega valmis jõuaksid, enne kui kõik koos uksest välja astume ja igaüks isesuunas päevatoimetusi tegema tõttame.
Septembrikuu alguses üllatasid meheõde ja tema pikaaegne elukaaslane meid kõiki suure ja tähtsa teatega - keset vilgast tööpäeva käisid nemad perekonnaseisuametis oma abielu registreerimas. Kõik olid pehmelt öeldes sõnatud, sest see uudis tuli tõesti kui selgest taevast.
Septembrikuu jooksul sai koos lapsega käia mitmel lasteaiakaaslase sünnipäeval ja ise sai võõrustatud sõpru, keda ammu polnud näinud. Aga sai ka jälle tantsuhooajaga alustatud ning lapsega metsas sügist nauditud. Sai selili samblal päikselaigus pikutatud ja pooluniste sipelgate tegemisi jälgitud, sai taskutesse kastanimune ja tammetõrusid topitud ning pool päeva kodus teki all multikaid vahitud. Oma väikse sõbraga sai oldud totakad, kurvad, tõsised, uudishimulikud, veidrad, valjud jne. Koos meil juba igav ei hakanud.
Oktoobrikuu märksõnaks oli sõbrad. Kahel järjestikusel nädalavahetusel sai nendega koos pisarateni naerdud, parimaid toite ja jooke nauditud, tundide viisi jutustatud ja kallistatud ja pildistatud. Kahe kalli sõbra pulm ja sellele eelnenud tüdrukuteõhtu olid mälestuste- ja emotsiooniderohked. Kestku nendegi liit veel kaua ja kaunilt ning olgu nad meile parimaks eeskujuks ;)
Oktoobri lõpus oli koolilastel vaheaeg ja vaheaja viimasel reedel sõitis tädi juurde külla minu õetütar. Reede veetsime kodus tagantjärgi tema sünnipäeva tähistades, kartulisalatit ja kooki mugides ning kinoõhtut nautides. Kiirvormis jõudsin käia ka Kuljuse sünipäevapeol, hüppasin rühmapildile ja tantsuplatsile paari tantsupoognat tegema ja lippasin jälle :) Lapsed nautisid korraks omapead olemist ja hetkelist iseseisvust.
Laupäeval käisime tervishoiumuuseumis, kus tundus kõigil väga huvitav olevat. Meie 4-aastane suutsis ka veel kolmandal korrusel tõsise näoga seksuaalkasvatuse saalis telefonist orgasmi olemuse kohta loengut kuulata... ;) Igatahes inimese sisemaailm pakkus palju avastamisrõõmu ja ka külalisnäitus surma ja suremise kohta oli huvitav.
Seejärel saatsime oma külalise bussi peale ja maandusime ise kodus diivanil, kust tõusime kõik ainult söömiseks või tualetiskäiguks. Perekondlik laisklemine ja puhkamine kulus kõigile marjaks ära ning oli tõeliselt meeldiv vaheldus toimekatele tööpäevadele ja veel toimekamatele nädalavahetustele.
Ja ongi kõik.
November on käes, paks lumi on maha sadanud ja iga päev on saanud kümneid kilomeetreid kelku vedada. Kapi peal ootavad PÖFFi piletid ja ooperipiletid oma aega. Jõulupidude kuupäevadestki juba kõneldakse ja laps ootab kannatamatult päkapikke. Eile sõime verivorste, eelmise nädala reedel olid laual piparkoogid ja chai, raamatupoest sai soetatud uus raamat süvapsühholoogiast ja -filosoofiast. On pime ja külm aeg, samas ka parim aeg iseendaga olemiseks.
Aeg lihtsalt olemiseks.
Aeg mõelda möödunud aasta peale.
Aeg lasta lahti. Kõigest üleliigsest ja koormavast.
Aeg on armastada.
Armastada oma sõpru ja lähedasi, aeg iseennast armastada.
Jah, selleks on tõepoolest parim aeg...
Soojust ja armastust teiegi päevadesse, mu kallid! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar