Eelmise nädala teemaks oli vaieldamatult kunst.
Esmalt nautisin mõnuga ETV2 esmaspäevast dokfilmi Picassost. Tõeline kunstnik ikka. Ja kui palju suurteoseid - lausa majatäied! Jeerum...
Seejärel sattusin teisipäevases Terevisoonis peale uudisele, et 17.02. on KUMU sünnipäev. Noh, ma polnud kunstimuuseumisse sattunud umbestäpselt kümme aastat, seega oli just paras hetk juubilarile oma juubeli raames õnne soovima minna ja silmailu nautida.
Kolmanda korruse põhiekspositsioon oli oma vanas headuses mulle tuttav ja tegi südame soojaks. Midagi sellest ülikooliaegsest kunstiajaloo loengust oli ikka meeles ka. Laikmaa näitus "Vigala ja Capri" oli samuti meeldiv - kodumaa loodus tema täies hiilguses kõrvutatuna kaugete maade eluoluga mõjus oma lihtsuses nii armsalt ja koduselt. Küll on ikka maailmas kauneid kohti...
Neljandal korrusel oli siis värskelt avatud näitus nõukogudeaegsest kunstist, mis oma propagandistlike plakatite ja naiivsete loosungite saatel mõjus meeldivalt sarkastiliselt ja humoorikalt. Nii mõnigi väljapandud teos kutsus esile naeruturtsatuse, audio- ja videofailid andsid tolleaegsest maailmast ja seal elavatest inimestest väga hea ülevaate. Veel enne, kui järgmisele korrusele minema hakkasin, tabasingi end mõttelt, kui keeruline võis tegelikult olla tolleaegses poliitilises olukorras kunstnikel, aga ka täiesti tavalistel inimestel väljendada seda, mida nad tegelikult mõtlesid. Ja kui palju head kunsti jäi loomata ainuüksi hirmu pärast põlu alla sattuda...
Selles mõttes mõjus järgmisel korrusel esindatud nüüdiskunst virgutava kõrvakiiluna - kaunis fotokunstnik ja fotod tema kauniltpresenteeritud aluspesust, performance mererannas, ühiskonna- ja poliitmaastikukriitilised loosungid ja kujud, kass kuubikus jne. Oleks tahtnud rohkem selgitavat infot ja tagatausta. Selleks hetkeks minu aju enam kunstnike mõtete tasemele ei küündinud. Ma ei ütle, et viimane korrus oli igav, ma lihtsalt olin selleks hetkeks kunsti juba nii täis saanud, et aju ei suutnud sügavama mõtte otsingule minna.
Kõige "raputavam" kogemus oli aga ilmselt Suures saalis presenteeritud "Supersümmeetria".
Tekst KUMU kodulehelt:
Jaapanlase Ryoji Ikeda (snd 1966) ruumiinstallatsioon „supersümmeetria“ on kunstniku käsitlus maailma füüsikalisest olemusest. See põhineb osakestefüüsikast pärit supersümmeetria teoorial, mis üritab elementaarosakeste – bosonite ja fermionide – abil selgitada, miks on osakestel mass. Supersümmeetriliste osakeste otsimisega tegeleb Genfi lähedal asuv maailma suurim osakestefüüsika labor CERN, kus suures hadronite ehk liitosakeste põrgutis läbiviidavate kokkupõrgete käigus üritataksegi uusi osakesi avastada.
Ma tundsin ennast nagu Penny populaarsest sarjast "Suure paugu teooria".
Vali heli, valgusefektid ja ägedad suured ekraanid olid kõik, mis ma kokku kolm tundi kunstinautimise lõpetuseks suutsin sellest saalist endaga kaasa võtta.
Kõik kokku oli nagu üks suur ja võimas visuaalne sümfoonia, mis algas tasa ja malbelt, lõppakord põrutas aga nii, et kõrvus vilises ja aju tahtis välja lennata. Aga oli hea. Lõpetuseks/lohutuseks tükk kooki ja tass kohvi kauba peale. Paremat ajastamist oma kunstiekspeditsiooni teostamiseks annab ikka otsida...
Päiksepaistel koju jalutades oli igatahes tükiks ajaks kunstinorm täis ja tuju hea. Aga see kõik oli seda väärt.
Mida sa, vaba hing, elult veel oskad tahta...
Esmalt nautisin mõnuga ETV2 esmaspäevast dokfilmi Picassost. Tõeline kunstnik ikka. Ja kui palju suurteoseid - lausa majatäied! Jeerum...
Seejärel sattusin teisipäevases Terevisoonis peale uudisele, et 17.02. on KUMU sünnipäev. Noh, ma polnud kunstimuuseumisse sattunud umbestäpselt kümme aastat, seega oli just paras hetk juubilarile oma juubeli raames õnne soovima minna ja silmailu nautida.
Kolmanda korruse põhiekspositsioon oli oma vanas headuses mulle tuttav ja tegi südame soojaks. Midagi sellest ülikooliaegsest kunstiajaloo loengust oli ikka meeles ka. Laikmaa näitus "Vigala ja Capri" oli samuti meeldiv - kodumaa loodus tema täies hiilguses kõrvutatuna kaugete maade eluoluga mõjus oma lihtsuses nii armsalt ja koduselt. Küll on ikka maailmas kauneid kohti...
Neljandal korrusel oli siis värskelt avatud näitus nõukogudeaegsest kunstist, mis oma propagandistlike plakatite ja naiivsete loosungite saatel mõjus meeldivalt sarkastiliselt ja humoorikalt. Nii mõnigi väljapandud teos kutsus esile naeruturtsatuse, audio- ja videofailid andsid tolleaegsest maailmast ja seal elavatest inimestest väga hea ülevaate. Veel enne, kui järgmisele korrusele minema hakkasin, tabasingi end mõttelt, kui keeruline võis tegelikult olla tolleaegses poliitilises olukorras kunstnikel, aga ka täiesti tavalistel inimestel väljendada seda, mida nad tegelikult mõtlesid. Ja kui palju head kunsti jäi loomata ainuüksi hirmu pärast põlu alla sattuda...
Selles mõttes mõjus järgmisel korrusel esindatud nüüdiskunst virgutava kõrvakiiluna - kaunis fotokunstnik ja fotod tema kauniltpresenteeritud aluspesust, performance mererannas, ühiskonna- ja poliitmaastikukriitilised loosungid ja kujud, kass kuubikus jne. Oleks tahtnud rohkem selgitavat infot ja tagatausta. Selleks hetkeks minu aju enam kunstnike mõtete tasemele ei küündinud. Ma ei ütle, et viimane korrus oli igav, ma lihtsalt olin selleks hetkeks kunsti juba nii täis saanud, et aju ei suutnud sügavama mõtte otsingule minna.
Kõige "raputavam" kogemus oli aga ilmselt Suures saalis presenteeritud "Supersümmeetria".
Tekst KUMU kodulehelt:
Jaapanlase Ryoji Ikeda (snd 1966) ruumiinstallatsioon „supersümmeetria“ on kunstniku käsitlus maailma füüsikalisest olemusest. See põhineb osakestefüüsikast pärit supersümmeetria teoorial, mis üritab elementaarosakeste – bosonite ja fermionide – abil selgitada, miks on osakestel mass. Supersümmeetriliste osakeste otsimisega tegeleb Genfi lähedal asuv maailma suurim osakestefüüsika labor CERN, kus suures hadronite ehk liitosakeste põrgutis läbiviidavate kokkupõrgete käigus üritataksegi uusi osakesi avastada.
Ma tundsin ennast nagu Penny populaarsest sarjast "Suure paugu teooria".
Vali heli, valgusefektid ja ägedad suured ekraanid olid kõik, mis ma kokku kolm tundi kunstinautimise lõpetuseks suutsin sellest saalist endaga kaasa võtta.
Kõik kokku oli nagu üks suur ja võimas visuaalne sümfoonia, mis algas tasa ja malbelt, lõppakord põrutas aga nii, et kõrvus vilises ja aju tahtis välja lennata. Aga oli hea. Lõpetuseks/lohutuseks tükk kooki ja tass kohvi kauba peale. Paremat ajastamist oma kunstiekspeditsiooni teostamiseks annab ikka otsida...
Päiksepaistel koju jalutades oli igatahes tükiks ajaks kunstinorm täis ja tuju hea. Aga see kõik oli seda väärt.
Mida sa, vaba hing, elult veel oskad tahta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar