Avastasin, et mul on kombeks suuremate seminaride ja esitluste järel paariks päevaks nohusse jääda. Naljakas. Ilmselt siis annan iga kord endast nii palju.
Nohu on mu organismi vahendiks stressijärgselt taastuda ja öelda, et tõmba korraks hinge. :)
Ma tean, et see kõlab äärmiselt jaburalt.
Aga kui sa oled harjunud oma keha kuulama ja oskad tagajärgi eelnevate situatsioonidega siduda, siis see ilmselt polegi nii jabur. Selleks on vaja aga õppida kuulama ja usaldama neid signaale,märke ning vihjeid, mida keha meile iga päev saadab, kuid mis igapäevatoimetuste virrvarris lihtsalt tähelepanuta jäävad. On olemas nii lihtsamaid kui keerukamaid võtteid, kuidas iseennast päriselt kuulda. Võib näiteks mediteerida või siis lihtsa inimese kombel korraks maha istuda ja oma elu üle mõtiskleda. Ma juba kuulen vastuargumente, et mul on miljon asja vaja teha, millal mul niisama aega istuda on?
Budismi üks vahvamatest õpetussõnadest kõlab nii - "Kui sul on aega, siis sa peaksid iga päev mediteerima vähemalt pool tundi ja kui sul ei ole aega, siis isegi kauem..." :)
Aga kuhu sa teel oled?
Kuhu sa nii ennastunustavalt kihutad ja tormad?
Parema ja helgema tuleviku suunas?
Meil on kasutada vaid väike osa ajast - tänane hetk. Kõik ülejäänu on kättesaamatu.
Ära kuluta oma päevi millegi suurema ja helgema tagaajamisele, õpi viimaks ometi elama siin ja praegu.
Hinga ja naudi ja tunneta.
Peace. Love.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar