Njaa. Nii see on.
Üle tüki aja oli aega hetkeks päikesetõusu vaatama jääda. Ja esimene troll vuras akna tagant mööda...
Valgusest sai pimedus ja jälle valgus.
Kell on mingi varahommik.
Umbes kaks tundi tagasi olin peaaegu magama minemas, aga kui silmad sulgesin, ujusid teadvusesse kõik need lõputööd puudutavad asjad, mis peaks kolme päeva pärast valmis olema ja päris ausalt, uni läks pealt ära.
Hirm on. Nagu ikka iga eluetapi lõppemise ees. Kartus selle uue ja tundmatu ees, mis pärast seda peaks saabuma.
Ja teadmatus. Kas ma olen andnud endast kõik mõeldava?
Filosoofilised hetked aknast kevadesse vaadates.
Emotsionaalne tühjus hakkab endast vaikselt märku andma. Minule. Teiste arvates olen ma lihtsalt harukordselt rahulik.
Kardan. Aga teile ei näita:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar