Üks korralikult mööda päev...

Kohe üldse polnud minu päev.
Eilse seisuga oli lõputöö esitamiseni aega 8 päeva ja äärepealt oleksin saanud endale uue eseme, millega vajaduse korral naelu seina taguda.

Mu kallis arvuti!
Kui sa seda veelkord peaks katsetama, siis, ausõna, teen oma ähvardused teoks ja sa lähed rõduuksest alates koos kajakapoegadega lendamist õppima.
Või siis saab mõni ilma koduta prügikasti-poodleja endale pooluue läpaka, mida ööseks pargipingi peal magades pea alla asetada.
Ja kui sa veel vihjetest aru ei saanud, siis isal on muide kuuris viiekilone kuvalda...

Niisiis, pärast üllaid jõupingutusi suutis kallis venna mu arvuti siiski naiselikest kapriisidest vabastada ja koostööle sundida. Nüüd töötab jälle.
Loodan, et püsivalt ja tõrgeteta.

PS! Et päev ikka asja ette läheks, siis koolis trepi peal kukkusin ka. Nii igaks juhuks. Profülaktika mõttes või nii.

Side lõpp.