Vabalt!
Ma suudan täiesti normaalselt (oki, peaaegu normaalselt) oma arvuti kapriisitsemist välja kannatada. Umbes nädal enne lõputöö esitamist. Olles pool ööd-päeva magamata.
Sellistel hetkedel on alati hea mõelda, kuidas oleks järgmine aasta lõpetada või et kas selle kastiga on võimalik näiteks naelu seina taguda, kui vaja peaks olema.
Ma jään täiesti rahulikuks, kui ülekäigurajal isiklikuks surmaingliks moondunud veoauto mul profiilvaate kõhupoolse osa peaaegu lamedaks sõidab.
Tavaliselt hääldan siis rahvusvahelises viipekeeles perfektselt ühe roppuse ja jätkan oma teekonda. Kui veoki juht just peksa ei kavatse andma tulla...
Lõputöö stressiga seotult suudan rahulikuks jääda isegi siis, kui terve pühapäev tantsu kepsutada tuleb.
Siis on ikka hea mõelda, et kodus ootab sind hunnikus tööd, mis peaks kahe päeva pärast esitatud olema. Samas ootab sind järgmine õhtu ees umbes samasugune trennipidu ja enese pooleksmurdmine. Ja trenn muudkui venib ja venib...
Täiesti stressivabad hetked aga saabuvad kodus - kui ma olen umbes kolmekümne neljandat tundi järjest üleval, olen vahepeal kuulanud ära aasta esimese ööbiku, päeva esimese trolli ja nädala esimese venekeelse räuskamise, mis visalt akna alt mööduda suvatseb. Olen suutnud algatada ka taevas-teab-mitmenda sõnalahingu ja sama arv kordi tuju muutnud.
Ja vot siis saabub mõte - mida perset ma teen?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar