Elu läheb edasi

...aga nüüdseks ilma õppimiseta.
Eelmine neljapäev siis sain hakkama kõrgharidusliku kooliga. Lihtne? Noh, siis te pole järelikult rakendusarhitektuuri eriala näinud.

Aga mis seal ikka - enam siis ei pea kaks korda aastas kaks nädalat järjest üleval olema; enam ei peagi superaeglaseks muutunud arvutiga võitlema; enam ei saa ka unest väriseva käega graafikat täpitada ega toanaabriga koos jalgupidi laua peal seistes joonestada ja ropendada, kui millimeeter valesti on läinud; pole vaja enam poolteist tundi enne hindamist maketti meisterdada; enam ei teki võimalust imestada, miks mu Cad-programm keeldub ühte konkreetset kraanikaussi aktsepteerimast; enam pole vaja kooliasjade pärast segaseks mõelda ja muretseda; enam ei kulu terve stipp üüri ja maketimaterjalide ja täiesti tavalise valge paberi peale.

Aga enam ei saa ka selle totaka seltskonnaga ühiselt loengus magada, ei saa enam liiklusspetsialisti loengus tema totraid lauseid kommenteerida, pole enam seda Britti, kes pool päeva su ees istudes kõikvõimalikke komme ja küpsiseid krõbistaks, pole enam Raksi ja Gerti, kes koguaeg lobisesid ja kunagi ühtki olulist lauset ei kuulnud, enam ei saa itsitada, kui Tõlk uksest sisse astub ja õppejõule muuseas "Jou-jou!" ütleb, pole enam ka Urmast, kelle peal alati oma sarkasmist nõretavaid lauseid sai harjutada.
Õigemini on nad kõik endiselt olemas - mitte küll enam koolis, vaid mõne kõne ja meili kaugusel.

Ja nagu Farrokh Bulsara ( mr F. Mercury isiklikult) kenasti teatab - The show must go on...