Mõtteid sügavikust

Mina olen mina.
On tarbetu nõuda minult asju ja käitumisviise, mis ei ole mulle üldse omased. Ma tean, et mõned meie konfliktid tulevad sellest, et sina oled Ambur ja mina Jäär. Aga enamik konflikte tuleb sellest, et mina olen Naine ja sina Mees.

Aga kuskil peab ju asuma see tasakaalupunkt, kus me mõlemad oleme rahul ja samas säilitanud oma isiksuse ning suhtumise.

(Sina esitad nüüd oma nõudmise või küsimuse ja mina vastan. Ausalt.)

-Ole kannatlik.-
Eks ma ikka püüan olla. Aegajalt, kui meelde tuleb:) Paar päeva tagasi meenus vana nipp, kuidas rahu säilitada - enne seda, kui kavatsed välja plahvatada kogu oma pahameele, loe enne kümneni. Ei mäleta enam, miks ma vahepeal selle meetodi kasutamise lõpetasin- tõenäoliselt hakkasin liiga tihti matemaatilisi unenägusid nägema. Üldiselt ei kuulu kannatlikkus just mu vooruste hulka. Targem oleks soovida, et oleksin kannatlikum, kui et kannatlik.

-Usalda mind.-
Hinges ju usaldangi(vahel lausa pimesi), aga valjusti väljendan ikka oma kahtlusi. Sest kui nad välja öelda, siis nad ei ole enam nii hirmutavad. Ja kui nad mind enam ei hirmuta, siis pole ka probleemi. Seega - rääkigem, rääkigem, rääkigem. Ma ei näe ju su mõtteid.

-Ära mossita ja virise.-
Temperamentselt inimeselt on seda sama hea nõuda, kui et ära enam kunagi pilguta. See on viis tunnete väljendamiseks. Kui ma virisen või mossitan, siis ma järelikult ei ole olukorraga rahul ja selle asemel, et sellest endale tuure sisse puhuda, võiks lihtsalt korraks rääkida, kas annab midagi parandada. Olukordade parandamine on kahepoolne - sammu teineteisele lähemale peavad astuma mõlemad.

-Kas sa pead koguaeg kõigele vastu vaidlema?-
Hmm. Jah. Kahjuks. Mul on samuti oma arvamus, mille ma igal juhul välja pean ütlema. Vahel on mul õigus, vahel mitte. Vahel pole kummalgi õigus ja vahel on mõlemal. Nagu sa ise alati ütled - need ei ole vaidluspunktid, need on argumendid:) Ja nii ongi. Aga kergestisüttivate inimloomustena peaksime hoolikalt jälgima, et argumenteerimistest draamasid ei teeks. Kuula-mõtle-räägi.

-Anna mulle vabadust ja aega oma asjadega tegeleda.-
Seda olen sulle tõesti ääretult vähe jätnud. Ja ega sa kurda ka eriti. Aga ma usun, et see parananeb. Nüüdsest. Sest nüüd on mul koht ja võimalus oma asjadega tegeleda ja sind rahulikult oodata. Ja samas on mul aega ja tahtmist (seda oli mul ka enne, aga aega ei olnud) sinuga kaasa tulla. Valik on sinu.

-Armukadedus.-
Üldiselt ma ei ole üldse armukade. Üldiselt. Kui mulle on selgeks tehtud, mida üks või teine neiu aegade jooksul sinu jaoks on tähendanud. Lihtsalt sõbranna, enam kui sõbranna, üheöö romantika, alkoholist põhjustatud ... Seda kõike ei taha ma teada enesepiinamiseks, vaid et oskaksin õigesti mõelda ja käituda. Et ma oskaksin õigesti reageerida mingitele pilkudele ja lausetele teemadel a la "Mäletad (misiganes) pidu, kui ma kuskil rannas nutsin ja siis sulle helistasin..."
Ma ei ütle, et sa oma seiklustega kelkima peaksid. Ei. Meil mõlemal on olnud tormiline minevik. Aga võtmeisikute kohalolust seltskonnas võib märku anda, see on nagu aus ja viisakas praeguse kaaslase suhtes.
Mis puutub pilkudesse, mis on suunatud tänaval või seltskonnas väljapaistvalt kenadele neiudele, siis reageerimine nendele sõltub suuresti tujust. Naised vaatavad ju samamoodi võõraid mehi.
Ja muidugi, vaatamisel ja jõllitamisel on ka vahe:) Kui sul just sülge lausa tilkuma ei hakka, siis küllap ma saan mõtetes kadedusetorgetest jagu...

-Kui sul on paha tuju, siis alati ei ole mina süüdi.-
Ei olegi, see on õige. Aga sina oled see, kes tavaliselt mu kõrval juhtub olema. Kui ma oleks üksi, siis ma kurjustaks enda peale ja lõhuks asju ja näriks vihaselt kapinurki. Aga seda me ju ei taha;)
Vahel huvi pärast võid proovida, äkki üks põhjalik lohutamine aitab. Kui ei, siis aitab aeg...

-Räägi oma probleemidest.-
Lihtne öelda, raske teostada. Probleemid ja mured on sellised kavalad asjad, et valjusti väljaöeldult on neil kombeks ääretult tobedalt kõlada. Mu mõtetes võib see probleem olla üüratult suur, aga väljaöeldult kõlab see teisele nii tühise ja mõttetuna, et on lausa koomiline. Ja selle ees ongi hirm - kõlada naeruväärsena.
Kui ma mõnel päeval suudangi sellest üle saada, oled sina kaotanud juba tahtmise kuulata ja soovi lahendus leida...
Kinnine ring.

-Ära jää vaidlemise ajal lihtsalt demonstratiivselt vait.-
Mõjub kõige ärritavamalt, eks. Tean-tean. Ja ometi kasutan seda aegajalt. Ma isegi ei oska seda põhjendada - nagu koguks uusi mõtteid, nagu tahaks vastast verest välja lüüa, nagu prooviks vaidlust kuhugi mujale suunata.
Pigem peaks õppima ühiselt lahendusi leidma, kui et pidevalt teist ära kuulamata tarbetult vaidlema.

-Ole paindlikum ajafaktori suhtes:)-
No hilinemine on tõepoolest asi, mida ma kohe üldse ei salli. See näitab oskamatust oma aega planeerida. Ja see on ääretult ebameeldiv komme. Hea meel on tõdeda, et viimasel ajal selliseid asju üsna vähe ette on tulnud. Aga vahel ajab ikka närvi küll, kui ma sind oodates kuskile hilinema või arutult kiirustama pean.
Ma ei ole loomu poolest lahmija - mul on kõik täpselt läbi mõeldud ja ajaliselt lisavaru jäetud. Ja kui minust sõltumatult see asi muutub, muutun ma närviliseks ja vastikuks.
Võib öelda, et kellaajast kinnipidamine on kasvatuslik eripära...

-Lepi paratamatusega.-
Ehk siis sellega, millised me kumbki oleme. Koos funktsioneerime me paremini - see tuleb meelde jätta. Ja selle nimel tulebki tööd teha.
Tasakaal on seisund, mille püsimajäämiseks on vaja kõvasti pingutada, lihtsalt ei tule siin ilmas midagi.

-Naerata rohkem.-
Elu ei ole mu jaoks lihtne olnud. Nüüd, kus mul on kodu, kus ma ei pea enam muretsema kooli pärast ja rahaline seis hakkab stabiliseeruma, saab ehk ka elust rohkem rõõmu tunda.
Samas, ei saa öelda, et meil koos lõbus ei oleks - meenuta kasvõi reede õhtut, kui me koos asju pakkisime ja nätsunärimise võistluse korraldasime või kui me Oggyt ja prussakaid vaatasime ja naerust kõveras maas olime...
Lihtsalt täiskasvanu staatusega käivad kaasas ka suuremad mured ja tõsisem ellusuhtumine.

-Teeme aegajalt koos lapsikusi.-
Teeme!