Nädal aega tagasi sai ehitusloa minu esimene projekt siin Casa´s. Enesetunne - ei midagi jalustrabavalt erilist, varsti tuleb lihtsalt kohustuslikus korras jälle torti süüa ja veini või sampust juua. Oeh. Ega arhitekti töö pole üldse kerge, seda enam, et suvi nüüd läbi ja riigiasutused saavad ka end jälle töö peale häälestada ja seoses sellega sellist kohustuslikus korras tordisöömist rohkem hakkab tulema...
Eile õhtul olin üksi kodus. Tööl läks nagunii koosolekuga peaaegu poole kaheksani, siis läksin poodi. (Mul on ikka nii kahju, et Mariga trenni ei saand minna.) Muska mängis kusagil kesklinnas KuljusPokerit ja mul polnud eriti jaksu temaga kaasa minna.(Tõenäoliselt oleks mind kohe kaineks autojuhiks delegeeritud). Ja nii ma siis läksingi peale poetuuri koju ja tegelesin uue hobiga, nii et silmad pulkas peas. Siis, kui kõik juba toas ringi vaadates virvendama hakkas, kobisin teki alla ja üle tüki aja puhkasin end jälle välja.
Mingi kell saabus muska ja võttis mu kaissu, sosistas kõrva midagi head ja siis võisin rahulolevalt sügavasse unne vajuda.
Hommikul mõnulesime aga ikka liiga kaua voodis ja hiljaksjäämine tuli juba peaaegu päevakorda. Hommikust sõin kontoris:)
Sellised pikad päevad tõmbavad ikka täiega rihmaks. Viimased nädalad üldse eriti jõudu ei ole, pidevalt kimbutab väsimus ja isegi asjaolu, et päike juba neljandat päeva järjest paistab, ei muuda mu enesetunnet paremaks. Koguaeg tahaks magada. Pikalt. Ja sügavalt. Sellepärast oligi eilne õhtu kohe eriliselt hea, mis sest, et üksi pidin olema.
1 kommentaar:
ma paneks praegu pool ühikat stand by peale kasvõi üheks õhtuks :)
täiesti uus tunne sel nädalal, seoses siinse "koduga" - aga mul on jumala pohhui!
Postita kommentaar