Märkimisväärne teos

«Vähktõvekorpus oli ühtaegu kolmeteistkümnes. Pavel Nikolajevits Russanov polnud kunagi ebausklik olnud ega saanudki seda olla, kuid nüüd, mil saatekirja märgiti sõnad «kolmeteistkümnes korpus», tundis ta endas midagi kokku varisevat. Ilmselt oli kellelgi mõistusenatukesest puudu tulnud, sest kolmeteistkümnendat numbrit võinuks ka proteesimis- või soolteosakond kanda. Aga kogu vabariigis oli see siin ainuke paik, kus ta võis abi loota. «Ega mul ometi vähk ole, doktor? Mul ei ole ju vähktõbi?» küsis Pavel Nikolajevits lootusrikkalt, puudutades kaela paremale poolele tekkinud halvaloomulist kasvajat, mis näis lausa iga päevaga laienevat, olles sellegipoolest pealtnäha süütu valge nahaga kaetud.»

Aleksandr Solženitsõn - "Vähktõvekorpus"

Viimase aja üks parimaid raamatuid, mida olen suutnud lugeda. Mulle meeldis autori sarkastiline ja süvakriitiline suhtumine kõigesse - inimestesse, riiki, ühiskonda. Oma tabavate märkuste ja mõttekäikudega suutis see raamat aga mind nii palju kordi naerma ajada, mida ma lugemist alustades sugugi loota ei osanud.
Raamat täis üllatusi, põnevaid isiksusi, mõtteid, tolleaegseid ühiskondlikke valupunkte, armastust... ja vähktõve. Vähihaigust selle kõige karmimas mõistes. Ausalt öeldes ma polnud kunagi suutnud mõelda, et sellel haigusel võib olla kehas nii palju kohti, kuhu peituda - kõri, magu, jalg, keel, rinnad, kael. Ja ma polnud kunagi päriselt mõelnud sellele, kuidas seda ravitakse. Kuni selle raamatuni.
Masendavalt reaalne ja siiralt südamlik.
Soovitan.