Väljas oli juba valge...

...ärkasin umbes 20 minutit enne kuut hommikul selle peale, et Reeno läks uksest välja. Peale seda üritasin tuvastada noormehe nägu, kes mu kõrval lamas. Algul ei julgenud väga pikalt vaadata, veidi hiljem tekitas see juba sportlikku huvi. Mihkel?! Oligi nii. Rõõmsalt naeratas ta mulle vastu ja soovis kena hommikut. Kaspari voodis magas Kajaka-Liina ja Kaspar ise põrandal. Käes oli pühapäeva hommik.
Panin pea padjale ja üritasin kõike järgemööda meenutada.

Reede õhtu möödus rummikokse manustades. Meeldiva suminaga peas käisime veel öösel pool 3 väljas jalutamas ja maailmaasju arutamas. Oli täitsa meeldiv vahelduseks minevikust ja tulevikust lobiseda. Laupäeva hommik oli peaaegu lilleline, kuigi saabus pisut liiga vara ja tuli kontserdi pärast tõmblema hakata. See tähendas siis poekülastust, mille käigus suutsin end korduvalt siniseks vihastada (kõigepealt mingid tobedad soovid ja seejärel olid saaliteenindajad ühekordsed nõud nii osavalt ära peitnud, et mul kulus asukoha tuvastamiseks hulga närve ja aega), seejärel käisime TTÜs saali korda sättimas, mis hiljem küll osaliselt ümber tehti(aga see selleks), seejärel aga taas koju, et riietuda ümber ja kimada juba ühika-rahva juurde puuvilju tükeldama. See oli umbes see koht, kus ma avastasin, et kõht on tühi ja kus oleks pidanud sellele signaalile põhjalikumalt reageerima.

"Kus Aivar on?" küsisin ma Mihklilt. Pidavat olema oma tavapärasel positsioonil - köögilaua taga, pea kätele toetatud ja letargilisse unne vajunud. Tõeline väljakutse on teda sealt püsti saada. Langetasin pea uuesti padjale ja meenutasin edasi.

Ühesõnaga söömisest ei tulnud midagi välja. Manustasin paar ampsu burgerit ja pool tükki rullbiskviiti. Ja juba oligi tarvis jälle lennata. Enne kontserti suutsime jamada vee ja sidrunitega, muuhulgas mingite rahadega ja siis, kõigele käega lüües, alustasin kontserdi vaatamist ja ei viitsinud enam muretseda.
Vektors oli igatahes sigavinge. Sai ahhetada, pisut naerda ja imestada, nautida head muusikat ja suurepärast joondumist.

Kaspar hakkas norskama.

Ühesõnaga, lõpuks sai see meeldiv etendus läbi ja taas oli vaja askeldama hakata. Puuviljavaagnad leidsid lõpuks laua, sampusepudelid ja -klaasid samuti.
Veidi ootamist ja juba leidsid sampuseklaasid tühja käe ja algas tobe klaasidekolistamine (kõigiga), veidra naeratuse saatel õnnitlemine ja muu taoline tobe värk. Õnneks sai see ruttu läbi.
Sampuseklaas muudkui täitus ja täitus... Vahepeal väike tants ehk siis rahvaste segunemine seltskonnatantsude toel, varsti sai ka see läbi ja algas niisama oleng. Kell oli aga halastamatu kiusaja ja üsna ruttu jõudis kätte aeg, kui oli vaja jälle ühiskondlikult kasulik olla. Seekord aga ei läinud asi nii hõlpsalt, kuigi lõbusam oli küll - kaks neiut ja üks noormees suutsid päris mitu pudelit sampust ära tarvitada...
Seda lõbusam aga kõik tundus, kui meenus tõsiasi, et pidu jätkub hiljem Mihkli-Kaspari juures ja et targad noormehed käisid vahepeal alkoholivarusid täiendamas:)

Kaspari norskamine muutus juba häirivaks, seepärast vedasin enda aeglaselt Mihkli kõrvalt üles ja otsustasin resoluutselt, et aeg on Uinuv Kaunitar äratada ja koju minna. Ülesanne tundus üllatavalt lihtsaks kujunevat, kui kööki jõudes mu küsimuste peale peaaegu adekvaatselt vastati. Hurraa, kõlas mõttes. Kas tõesti on asi nii lihtne? Samas, mul polnud vähimatki aimu, kaua ta nõndaviisi olnud oli. Ju siis piisavalt, et kainemaks saada. Aivar tõusis ja enamvähem sirge sammuga astudes teatas, et vaja veel vetsu minna. Olgu. Hakkasin juba peaaegu oma otsust kahetsema, kui ta kahtlaselt kaua ära oli.

Enne TTÜst äraminekut sain veel mehelt noomida, et olin liialt palju sampust joonud, kuigi oli vahepeal jutuks, et vajadusel võin ka kaine rool olla. Aga kuna tol hetkel kindlat kokkulepet ei teinud, siis ma kohe pidin võimalust kasutama.
Ja peale väikest sõitu jõudsime ühikasse. Saabus teine hetk õhtu jooksul, kui linnunokatäis toitu anti - Vektorsist oli alles jäänud kolm karpi toitu, ühe sõid Martin ja Tanel, teise Kaspar ja Kersti ja kolmanda mina, Aivar ja Kajaka-Liina. Meie sõime põhiliselt muidugi aed- ja juurvilju, ühesõnaga energiat mitteandva osa kogu karbi sisust.
Ja siis ma mäletan veel, et jõin ära mingi arv purke õlut, siis ma käisin vahepeal väljas, siis me jõime Liinaga veini...
Ma mäletan, et Liina jäi üsna purju ja Aivar jootis talle vett, mina itsitasin vaikselt ja peaaegu samas olukorras tema kõrval, siis Liina jäi Kaspari voodisse magama ja mina läksin istusin köögi põrandale maha...
Ee, ja mingil hetkel läksin vabatahtlikult magama.

Jõudsin just rusika tõsta, et vetsu uksele prõmmima hakata, kui Aivar tollest ruumist väljus. Lubamata tal istuda (teist korda poleks ma vist suutnud teda toolilt enam püsti saada), jopestasime ja kingastasime endid ning (peaaegu) käratult lahkusime lahinguväljalt. Takso saime õnneks üsna kiirelt ja pool seitse (suisa!) olime juba kodus.

Mis juhtus peale seda, kui ma olin magama läinud? Ei tea. Millal lahkusid lahingukaaslased? Pole aimugi. Mis kell ma üldse magama läksin? Ah jäta, Mirjam.

Ärkasin kell kolm päeval. Ja et masendus päeva raiskuminemise pärast ikka täielik oleks, meenus, et kella on vaja keerata. Oijah!
"Kuule, miks sa just Mihklit enda kõrvale nõudsid?"
"Ah?"
Ma polevat ise köögi põrandalt tõusnud ja magama läinud - Mihkel olla aidanud ja mina seepeale nõudnud, et ta minu kõrvale tuleks. Nii lihtne see kõik oligi...

Kellaaegadest ei tea ma endiselt midagi, ei tea ka seda, kes ja millal lahkus, tean nüüd kindlalt ainult seda, et mina kustusin esimese Naelapudeli algul, joomata sellest tilkagi (olgu märgitud, et ära suudeti juua poolteist pudelit).

Juhtub ikka imesid, kui Kuljusega pidutseda...