Eile siis möödus aasta päevast, mil ma üleüldises tuhinas otsustasin blogipidamisega jätkata. Aasta on möödas ja elu on pakkunud palju uusi väljakutseid. Blogi on selle aja jooksul kandnud kaht nime - algul oli ta Tegevusetuse eemaldi, aga see muutus peagi veidralt tabavaks. Ja seejärel igavaks. Viimased kümme kuud, ma pakun, on nimeks seesama sarkasmi kodu, millega guugeldajad minu juurde satuvad.
Blogi on näinud mitmeid imagoloogilisi muudatusi, viimane püsib umbes teist kuud.
Kirjutada ei ole enam ehk nii palju aega kui tahaks. Mitte et mul igav elu oleks. Vastupidi. Lihtsalt teha on nii palju ja käia nii paljudes kohtades ja kohtuda nii paljude inimestega, et kirjutamine kipub hilisöösse vajuma. Ja siis ei ole seda õiget mõttelendu. Ja nii ma siis jätangi tihti kirjutamata...
Sisulises mõttes otsisin kaua seda õiget lahendust, kuidas see blogi võiks minu väljendus olla. Sügiseks suutsin viimaks minu jaoks peaaegu rahuldava teemastiku kirja panna ja kasutan seda nüüd mõnuga. Uusi muudatusi hetkel väga ette ei näe - see selline pikem ettevõtmine.
Eluolu kirjeldamisega olen viimasel ajal küll piiri pidanud, kuna eraelu kui selline kaldub lõputöö taha varju jääma. See ei tähenda sugugi seda, et mul poleks eraelu üldse. Jälle vastupidi. Midagi tehes ei ole pärast sugugi tahtmist enam kirjutamise peale aega kulutada:) Need vähesed ilusad vabad hetked tuleb sisustada teisiti. Koos teisega.
Ma võin ju teile kirjutada, et neljapäeval ja pühapäeval hoidsime silma peal võrkpalli karikaturniiri poolfinaalmängudel, et eile käisime veel kinos, nii ekspromt, nagu meil viimasel ajal kombeks, et nädalavahetuse veetsime Kumnas ja et mind kõige muu hulgas täielikuks lollpeaks nimetati (ebaõiglaselt muide...)...
Aga see kõik on ainult pisidetailne puru, taustmüra, millest viimasel ajal hoiduma olen hakanud. Tähtis on hoopis see, et ma olen rahul oma eluga ja endiselt õnnelik.
Küsimusele "Kuidas läheb?" vastates, et hästi, ma tõepoolest ei valeta. Ma tunnen ja mõtlengi nii. Leppige sellega:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar