neljapäev, 19. aprill 2007

Tudengipäevade Kolmapäev...

... algas lubatud sissemagamisega. Hommikul ühikast lahkudes olime toanaabriga alles jummela purjus...
Ja see kuradi kirves peas. Täitsa haige, milline peavalu. Jälle!

Et siis tund hilinemist töö juurde. Ja siis selgus, et kiirustasin ikkagi ilmaasjata. Boss ilmus ise alles poole ühest.
Neetud, mõtlesin. Oleks saand siis ju veel magada. Ja äkki oleks kainemaks ka saand:)

Tööpäev kulges enamps-vähemps nagu alati. Uni oli meeletu, kohvitassid välkusid pidevalt ja töö ei edenenud. Nagu alati:) Ja siis tuli mingi hetk veel uut töötajat juhendada... Ta oskab sellistel hetkedel alati nii vahvalt tähtsaid küsimusi esitada, et tükk aega on vaja mõelda kohe. No ja kui veel sel hetkel aju genereerib ainult unenägusid, on suht raske mingit erialast tarkust suust välja ajada;)

Aga me saame kenasti hakkama. Mina käsutan ja laisklen ning tema teeb tööd ;)

Ja nagu loogiliselt võttes peaks nüüd rääkima sellest, kuidas päev edasi kulges onju. Et kuidas ma meeletult mingil üritusel jälle lamenti lõin ja hullult saba keerutasin.
Ma oleks pidanud olema trammipeol, kuraasirohtu manustades oleks ehk ka pubiralliga pistmist olnud. Tudengipäevade telgis oleks mind siis kindlasti kuuldud ka karaoket laulmas ja päris kindlasti oleks oma suurepärase õhtu lõpetanud Hollikas ja kommenteerinud missikandidaate.

Aga ei. Selle asemel nautisin ühika võlusid ja puhkasin tänaseks pralleks korralikumalt välja:)
Tegin endale meeldiva tassitäie kohvi ja mugisin apelsini. Üle tüki aja nägin taas telekat(lülitasin sisse ka!) ja pugesin teki alla. Teate kui hea oli! Tehke järgi, ma pole üldse kade:)
Tegelt ka!

Tuttu - 1:30

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tegelt ka, olin eile õhtul jummala kade su pihta - sind eskorditi vähemalt ühikani, mina aga vantsisin üksi nagu polaarrebane oma valges karvase äärega jopes ja mitte keegi ei tahtnud mind minu majani saata. No ega ma igaühte poleks tahtnud ka ja see, kellel oleks kõige enam potentsiaali olnud, oli tööl....seda enam olin kade ju! Aga õnneks on keegi tarkpea mobiiltelefoni välja mõelnud, helistasin siis oma eskordi-kandidaadile ja rääkisin, kuidas mina vantsin vales suunas ja täpselt vastassuunas tehakse romantikat, tahan ka...:D ja täna saingi...minu romantik tuli täna mulle tööjuurde väikese roosa kommikarbiga, et mu elu ikka magus oleks ja soovis head neljapäeva mmmm.... ole nüüd sina ka palun pisut kade ;)Aitäh!

Katariin ütles ...

Kui ma viitsiks, siis ma läheks kadedusest roheliseks ;P

Mirjam ütles ...

Oh teid tupsusid!
Ei ole kade, hoopis õnnelik olen!
Siiralt ja kõigi pärast.
Tegelt ka:)