Tudengipäevade Neljapäev...

...oot, ma kogun end alles;)
Õhtuks jõuan kirjutatud ehk...

No nii!
Neljapäev hakkas siis rahulikult, sest kolmapäeva õhtu möödus rahulikult(üllatus,üllatus!).
Umbes poole tunniga lõpetasin töö juures oma päevatoimetused ja alustasin sulaselget laisklemist:)

Ja umbes poole kolmest üllatati mind palvega, kas ma ei viitsiks õhtusel peol õhtujuhi veetlevaks abiliseks hakata...
No võttis päris mõtlema, aga ega ma tegelt eriti ei kahelnud. Kõik asjad tuleb ju elus läbi proovida. Ja seda ma veel ei olnudki teinud ju;)

Ja otse loomulikult ilmnes siis ju naisolevuste igavikuline probleem. Just-just! Mida selga ja mida jalga panna...
Ja nagu rikkuritele (minu puhul tähendab see inimest, kes elab juba ammu üle oma võimete)
kohane, tegin paar kiiret poeringi ja mure sai rahuldava lahenduse.

Ühikasse sättima ja siis Katsi poole.
Vanakat jooma;)

Uh, kuidas laksis. Vahepeal suutsin veel telefoni teel teatava inimesega poolenisti tülli minna. Selle peale on mul alati annet. Igatahes nõuti minult kohalolekut sellisel kellaajal, mis mulle meeltmööda ei olnud. Ja siis ma natuke turtsusin seal. Nagu sellest veel vähe oleks, helistati mingi aja pärast hoopis Katsile ja ma võin ainult oletada, millest jutt käis. Igatahes leidis järjekordselt kinnitust see, et naised hoiavad ikkagi kokku. Ei suutnud ta mind varasemaks kellaajaks kohale meelitada. Ja nagu hiljem selgus, olime ikkagi liiga vara kohal.
Aga see selleks!

Enne seda tehti meile veel supersõitu mingi väikse musta kopsikuga, mis tegelt oleks pidanud mahutama ainult neli inimest. Ja see oli päris õige. Niinu oleks põlved vabalt tahtnud aknast välja pista vist. Ja kuna autojuht oli änksa noormees, siis otse loomulikult said kolm purjus tsikki sõidu osaliseks, mida kirjeldab hästi väljend - maosisu esiklaasil:)

Muidugi punkt autojuhile, sest meid toimetati siiski otse Parla trepi ette.

Pidu algas siis järjekordse tekiilaga. Ja tantsimisega:) Kaksmeeter-Peeter ja Erlend olid esimesed noormehed, kes üleüldse kohal olid. Mõte, et kõige varem on kohal meeleheitel vallalised, peab täiesti paika;) (Me muidugi olime veel varem, aga meil oli ka mõjuv põhjus...) Asjaolu, et Peeter mind jälgis ja pilguga tähepanu otsis, mõjus pisut pingestavalt. Minu deit oli ju ka ikkagi seal. Ja minu käevangus suisa!

Ah jaa! Ma ju olin eila VIP! Tasuta siider oli garanteeritud ja seda privileegi ma ka kasutasin. (jube ikka, mis alkohole mu keha kannatab. Ja segamini!)

Ja viimaks lavale...
Änksa oli, kui mu sõbrad mind sealt avastasid. Need näod on kordumatud. Isiklik fännklubi muidugi kulus marjaks ära;) Ätähh, sõbrad! Olite taaskord parimad ja valjuhäälseimad.
Tõesti änksa noh!

No ja Traffic esines. Mu viimase aja lemmik. Tõesti! Kuidagi lühikeseks jäi küll nende kava, aga parimad lood tulid ära ja see oli kõige olulisem.

Kuna mul oli parim kaaslane ever, siis sain tantsida, juua, naerda ja seda hellust, mida hingele vaja oligi. Aitähh sulle veelkord! Praktiliselt terve õhtu ainult minu päralt... See oli suurepärane leevendus teisipäevasele peole;)

Aga kuna Niinu süda tehti taaskord katki (mehed raisk, ma ütlen), põgenesime pisut varem ja läksime hoopis ühikasse üksteise võidu pisaraid valama. Tugigrupp asus tööle...
Mul oli nii kahju! See, et superänksa peo selline lõpp oli pisut ootamatu, oli täiesti ebaoluline. Oluline oli vaid mu sõbrants, kellele tehti taaskord haiget. Ja jälle nii valusalt. Valusalt sellepärast, et tõenäoliselt polnud noormehel õrna aimugi, millega hakkama sai.
Õnneks on see tore neiu nii tugev, et murdub, on pisut aega katki, siis sulgeb selle valu jälle endasse ja ajab taas pea püsti. Just sellepärast ta mulle meeldibki. Ma ju tean, kui haavatav ta on(me kõik oleme ju!), aga ta on tugev.

Ma nii väga tahaks teda kuidagi aidata, aga ei oska. Tahaks teha midagi sellist, nagu tema eile minu nimel.
Selline kurbus valdas eile õhtul mind.
On ikka mehi maailma tehtud...

Tuttu - 4:45

Tudengipäevade Kolmapäev...

... algas lubatud sissemagamisega. Hommikul ühikast lahkudes olime toanaabriga alles jummela purjus...
Ja see kuradi kirves peas. Täitsa haige, milline peavalu. Jälle!

Et siis tund hilinemist töö juurde. Ja siis selgus, et kiirustasin ikkagi ilmaasjata. Boss ilmus ise alles poole ühest.
Neetud, mõtlesin. Oleks saand siis ju veel magada. Ja äkki oleks kainemaks ka saand:)

Tööpäev kulges enamps-vähemps nagu alati. Uni oli meeletu, kohvitassid välkusid pidevalt ja töö ei edenenud. Nagu alati:) Ja siis tuli mingi hetk veel uut töötajat juhendada... Ta oskab sellistel hetkedel alati nii vahvalt tähtsaid küsimusi esitada, et tükk aega on vaja mõelda kohe. No ja kui veel sel hetkel aju genereerib ainult unenägusid, on suht raske mingit erialast tarkust suust välja ajada;)

Aga me saame kenasti hakkama. Mina käsutan ja laisklen ning tema teeb tööd ;)

Ja nagu loogiliselt võttes peaks nüüd rääkima sellest, kuidas päev edasi kulges onju. Et kuidas ma meeletult mingil üritusel jälle lamenti lõin ja hullult saba keerutasin.
Ma oleks pidanud olema trammipeol, kuraasirohtu manustades oleks ehk ka pubiralliga pistmist olnud. Tudengipäevade telgis oleks mind siis kindlasti kuuldud ka karaoket laulmas ja päris kindlasti oleks oma suurepärase õhtu lõpetanud Hollikas ja kommenteerinud missikandidaate.

Aga ei. Selle asemel nautisin ühika võlusid ja puhkasin tänaseks pralleks korralikumalt välja:)
Tegin endale meeldiva tassitäie kohvi ja mugisin apelsini. Üle tüki aja nägin taas telekat(lülitasin sisse ka!) ja pugesin teki alla. Teate kui hea oli! Tehke järgi, ma pole üldse kade:)
Tegelt ka!

Tuttu - 1:30

Tudengipäevade Teisipäev...

...algas siis nagu iga tavaline päev - töö, töö, uni, töö... Uni.
(Paidevei, täna tuleb siuke pisut avameelne kirjutis. Ärge siis ära ehmatage)

Peale seda oli muidugi jube rabelemine, sest mul oli hädasti vaja ühikast läbi minna ja Mustamäele koosolekule jõuda.

Need jopskid ju lükkasid Nõmme tee ka remonti ja siis me olemegi nagu napakad ja jookseme Sõpaka vahet nii, et jalad villis... Tegelt ka! Üks päev küll alles, aga juba on kopp ees(mul, ma mõtlesin) ja nii nõme on kuidagi.

Aga siis, suure tuiskamisega jõudsin edukalt ühikas kaks ampsu süüa ja juba ma tormasin jälle Sõpaka poole. Et siis koosolek. Kuljuse halduskogu oma seekord. Mõttetute teemade ümber jahumine mõttetult pikka aega - nii võiks meie kaks tundi lühidalt kokku võtta. Ei, tegelt. Päris kasulik oli, aga lihtsalt mõni hetk väljuti teemadest ja siis hakati juba rõvedalt aega kulutama.

Ja ma tahtsin ju nii väga Vabakale jõuda...

Ning viimaks, peale suuri ponnistusi, ma jõudsingi kohale. Ja siis, no kurat küll, Niinu arvas, et aitab küll ja lähme hoopis peda folgile. :S
Neetud küll, mõtlesin endamisi! Sina oled ju siin, aga Niinu tahab enda silmarõõmu näha. Kaugelt nägin Sind ka, aga sul oli kiire. Nii vähemalt paistis ja ma ei tulnud segama. Niinu ütles, et kui ta väljas telefoniga rääkimas käis, olite trehvand. No vedas tal!

Vastu minu tahtmist suundusime rahvaga siis RockCafesse. Kui ma juba olin leppinud sellega, et tegelikult olen ju päris änksal peol ja just hakkasin tarbima oma lemmikjooki - tekiilat - Sa helistasid...

No oli Sul vaja siis sinna ühika ukse taha ilmuda? Sitaks ebameeldiv tunne oli, kui inimene, kellega võiks koos olla, on hoopis mu ukse taga ja küsib telefonis kurva häälega, et kus ma olen. No ei olnud hea tunne! Ja Sa veel ütled, et no eks sa pidutse siis hästi!

Nii ei saa ju rallit sõita!

No jooki läks selle peale päris mitu topsi...
Niinule ei tahtnud rääkida, kui löödud ma olen, sest tal oli oma töökaaslasega seal päris palju tegemist. Esialgu muidugi oli tal tegemist sellega, et see noormees lõpetaks minu piiramise:)
(Niinu, kallis oled, et rääkida julgesid! Ma ju saan aru, mida tundsid...)

Ja siis tuli Kaksmeeter-Peeter...
Karvane ja meeletult pikk motomees. Absoluutselt mitte minu maitse! Aga siis ma viitsisin pisut süveneda ja tuli välja, et täitsa änksa kutt on. Vähemalt nalja sai temaga küll;)
Kaks musi ka, aga see selleks.

Palju parem oli see, mida ta minust arvas...
Võttis mu pea oma kahe suure kämbla vahele ja küsis, et kuidas saab nii olla, et sellist naist suudetakse lasta üksi välja lõbutsema. Ja kuidas teinepool küll suudab kodus istuda sel hetkel...
No ma ei tea ka! ;) Ei tegelt täitsa õigustatud küsimus. ma küsiks samamoodi...

Igatahes pidu oli ikka änksa ja veelkord änksa noh!
Suure pusimise peale sain Niinu Erlendi käte vahelt kätte ja suutsin ta taksosse pressida. Huvitav, kuidas nad täna hommikul küll üksteisele töö juures otsa vaatasid...

Tuttu - 4:00

Tudengipäevade Esmaspäev...

... möödus esialgu voodirežiimis. Jube sitt oli olla.
Ja siis ma sundisin end trenni minema, mis otseloomulikult oli viga.
Meid oli kohal tervelt kuus inimest, kusjuures selle arvu sisse meie juhendaja ei mahtunud. Talle viimaks helistades leidis ta suuremeelselt, et no me võime siis ära minna...
Kurat! Milline ajaraiskamine...

Suure kärtsu ja mürtsuga lendasime siis siksiga tudengipäevade avaparaadile. Palju jooki endale sisse, palju kisa endast välja...

Ja siis otse loomulikult laulupeole. Rahvustunde näidik hüppas jälle maksimumi peale. Palju häid laule ja palju toetust pakkuvaid õlgu:) Ma armastan selliseid hetki;)

Päris mitu jooki ja meeletut naermishoogu hiljem maandusime öökinos. Borat, sa oled ikka täiega haige! Eriti rõve film! Ja rõve oli see, et see oli tegelikult naljakas:) Muidugi ümbritsesid mind paar "uinuvat kaunitari", aga see oli liiga tavaline, et end sellest häirida lasta...

Takso

Tuttu - 2:15

Muide - kas ma juba olen maininud, kui änksad mu sõbrad on?
Igav ei hakka absoluutselt mitte kunagi:)
Aitäh, te olete tõesti ikka kallid kõik!