Kui te kõik olete nüüd superlahedad ja üdini rõõmsad, siis lõpetage kohe lugemine!
Tuleb järjekordne virisemist ja vingumist täis jutt...
Nii, ma nüüd loodan, et raputasin siit nii mõnegi inimese minema. Kui sa sellest hoolimata viitsid praegu edasi lugeda, siis kas sulle lähebki korda, mida ma öelda tahan või oled sa lihtsalt haiglaselt uudishimulik;) Aitähh sulle igatahes!
Enivei...
Eile õhtul poole kaheksast teki alla pugedes tekkis pähe ikka igasuguseid lolle mõtteid. Kas selline siis saabki olema minu tulevik? Tulen töölt, söön ja kobin tuttu? Kogu meelelahutuslik võlu on nagu elust kadunud või nii...
Ei viitsi kusagile minna, kellegagi kokku saada, millestki mõelda.
(Ma tean, et mõnel heal sõbrantsil on nüüd kohe midagi selle peale öelda.Et nii laisk olengi? No loe edasi...)
Ja siis ma mõtlesin veidi...
No tegelt, ega ma ju koguaeg ka nii kodune ei ole. Ikka saab naabrinaisega kuhugi mindud või midagi tehtud. Aga sundima peab kohutavalt. Nüüd, kui kool on läbi saanud ja järele on ainult praktika jäänud, on elu kuidagi liiga tühi ja lihtne. Lollus küll, aga ma olen harjunud pingelist elu elama.:)
Ja siis ma leidsin, et no hea küll! Puhkan siin mõne nädala, küll mul varsti igavaks läheb! Ja siis hakkan jälle ellu põnevaid olukordi tekitama. Ei ole hullu! Seda ma juba oskan;) Ja suurtes kogustes kohe.
Et siis hetkel olen lülitatud Stand by peale ja kogun häid mõtteid, energiat ning positiivset mõttelaadi, eriti aga meelekindlust. Ja siis ma varsti plahvatan jälle! Siis hoidke kõik alt, siis ma tahan tegutseda ja tormata ja meeletusi teha. Hetkel peab aga leppima sellega, et ma olen pisut tuhm ja aeglane ja üldse mõttetu asjake.
Aga see ei jää nii!
Ja selle mõttega ma uinusin, et siis kaheteistkümne tunni pärast tõusta ja peavalu kätte peaaegu et ära surra.
Sähh sulle häid mõtteid enne magamist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar