Assaraisk!

Mõni inimene kohe oskab. Ma siin ei suuda kohe uskuda..

Reedepäev kulges siis tuumapohmelli tähe all. Pool tööpäeva venitasin niisama ära, teise poole uimasin mööda ehitusmessi. Tegin jube tarka nägu. Üks ilus noormees oleks mulle suurima heameelega müünud maja kusagil Pärnu kandis. Mul aint polnud raha, et osta. Aga materjale küsisin ikka ja igast tähtsaid küsimusi ka. Ta oli jummela õnnes, et sai mulle pahna pihku toppida. Aga ta oli lihtsalt armas noh!

Ja peale tööd pidime Niinuga kesklinnas kokku saama. Istusin siis Virus pingi peale maha, toetasin selja vastu seina, panin päikseprillid pähe ja võtsin kätte messilt saadud materjalid. Ja siis ma jäin tukkuma...
Ma oskan juba ikka täiesti uskumatutes kohtades magama jääda:)

Ja õhtal ootas mind ees seltskondlik üritus. Mida küll juua? Kõige tavalisem vesi jäi ka päeval lihtsalt laua peale seisma, sest miski vedelik ei tahtnud kõrist alla minna. Kohvi veel ehk ainult...
Tarbisin siis rahulikult gini sel ajal, kui teised jõid rummi. Ei olnud isu. Ja kohe päriselt ei olnud julgust, et oma eelmiseõhtu pohmale nii kanget peale võtta. Aga ei polnud hullu. Kui absint lauale ilmus, oli hirm juba kaugele peletatud...

No tegelt ka! Täitsa uskumatu noh. Igatahes ühikasse ma sel ööl ei jõudnud. Võõrustajad tegid voodi valmis ja sinna siis maandusingi. Hommikul muidugi olin juba kaheksast üleval ja ei mõistnud end kaineks magada. Selle asemel lonksasin vett peale ja läks jälle!

Laupäeval siis oli planeeritud kokkusaamine Ummiga. Sinna saabusin ka üsna mittekaines olekus. Hea, et ma enne ühikas vähemalt süüa ja pesta jõudsin. Sest ühikasse minnes oli ikka väga raagus tunne noh. Juuksed sassis, meik poolenisti maha võetud, hambad pesemata... Kole loom ühesõnaga. Aga õnneks suutsin end peaaegu noormaalseks muundada uuesti. Päikseprillid muidugi olid mu parimad sõbrad;)...

Pärast tulin kesklinnast jalgsi ühikasse. Jalgadest on kahju, sest sellel nädalavahetusel nägid nad päris mitut kilomeetrit...

Ummi teab,et pidime seltkonnaga Riiga minema. Aga ei läinud hoopiski! Keegi ei viitsind nii pikalt sõita ja autojuht magas end kella viieks alles kaineks... Selle asemel läksime hoopis grillrestorani ja pugisime end maitsvast lihast oimetuks. Ja siis läksime mere äärde... Päikeseloojangut vaatama.
Nähes, kuidas muulil üks kutt päikest pildistab, tuli absoluutselt kohe meelde Katsi jutt amatöörfotograafidest... Tegelt ka! Jep, Kats, ma mõtlesin su peale laupäeval. Tundsid?

Edasi ei viitsind keegi enam asjalik olla. Läksime siis Rimisse, et osta järjekordne hea lauakas. Lauamäng siis seekord...(reede õhtu muide veetsin ühe taolise seltsis) See jäi aga ostmata, kuna keegi ei suutnud valida olematu ja olematu mängu vahel. Võtsime joogid ja suundusime teist õhtut järjest mis-iganes maid avastama... Hea mäng. Mulle jamalt meeldib kaotada...

Seekord jõudsin ühikasse ka. Muidugi oli vaja jala tulla. Kusagil kaugel-kaugel oma magamiskohast ei tule ju mõttessegi taksot võtta...

Ja viimaks, miljon kilomeetrit ja 103h lobisemist hiljem, koitis pühapäev. Ees ootas veel 30km jalutamist loomaaias:)

Oi kuidas mulle ikka meeldis see nädalavahetus. Sama seltskond kolm päeva järjest... Aga nad olid ka ikka supervahvad ja lahedad. Sellest ma üldse ei viitsi kribada, kui palju ma sain naerda ja kui lahked mu vastu oldi, kui änksa on ikka öösel kelleltki jope seljast lunida, kuna öö päris jahe on, kui änksa on loomaaias lakklamba puuri ees seista ja kuulda ebasündsaid kommentaare...

Kõik oli nii änksa! Ja ma jõudsin eile veel raamatut ka lugeda! Vapustav nädalavahetus vapustavas seltskonnas. Et siis millal jälle?