See on jälle üks nendest hetkedest, kui ma tahaksin kõike ja kõiki põlema panna. Ma ei viitsi lihtsalt enam hea ja naiss olla. Muudkui naerata ja sära...
Öäkk!
Kuidas küll teised inimesed suudavad sellised olla. Tegelt ka oletegi sellised või nii lihtsalt on lihtsam olla? Ega tegelt ei tahagi vastuseid. Ma ei viitsiks tõenäoliselt neid kuulata.
Ja sellistel hetkedel tulevad alati minu juurde isikud, kes peavad end maailmaparandajateks. Et kõik peavad olema head ja peavad naeratama. Mina kaasa arvatud. Palun, minge minema...
Minge kohe vabatahtlikult, muidu hakkan haiget tegema. Sõnadega. Halastamatult.
Oo, ma kuulen juba väiteid, et sellise päikselise ilmaga nii sitas tujus.
Või et küll ma olen ikka egoistlik, et siin niimoodi teiste tuju ka ära rikun.
Loe jutu pealkirja ja pane see blogiaken kinni...
6 kommentaari:
Jeee, Minni, minul on ka täna kohutavad kalduvused püromaaniale ning ma paneksin vist kõik enda ümber, kõik naeratavad ning õnnelikud näod, põlema. Ja papagoid ka, sest nad ajavad mind täna lihtsalt metsikult närvi!!!!!!
ARGGGGGGGGGHHHHHHHH!
Vähemalt on mul siis kaasosaline, kui terve maailm põlema süttib;)
Huvitav, mis sel maailmal eile viga oli, mina ei tahtnud küll kõike põlema panna (ilmselt see ei käi minu natuuriga lihtsalt kokku) vaid tahtsin kivi alla pugeda, et kõigist rahu saada. Mul see õhtul õnneks õnnestuski... kõikide teiste püüdlustele mind sealt välja koukida, olin ma omas kodus ja täitsa üksi ja rahul, et keegi ei tüüta mind... Ilmselt oli eile planeetide seis selline...inimvaenulik.
mul tekiks küsimus....kuskohas see päike oli? :D btw..mul oli ka eriti vastikult kuri tuju toopäev :D
tol päeval muide paistis päike. vähemalt minu vaateulatuses küll:)
oh õnnelik hing :P minu vaateulatuses on viimased nädal aega vihma sadand :D
Postita kommentaar