Pidime teisipäeva hommikul sööma minema. Ärkasime selle peale, et mingi olend hüppas tuppa sisse ja karjus midagi. Mähh? Laeva raadio teatas, et tunni aja pärast oleme sadamas. Mähh? Olime kellaajaga vähe nihu pannud. Magasime siis edasi, sest sööma enam minna ei jõudnud.
Varsti hüppas jälle üks tädi uksest sisse ja tahtis meilt juba linad ka ära võtta. Mähh?
Aega ju oli veel. Või ei?
Krt, mitte midagi ei jagand tol hommikul. Kõik oligi üks suur mähh. Et oma ajule mitte liiga teha, vajutasin bussis silmad kinni ja magasin edasi. Ehk läheb mähh ära. Ei läind.
Vahepeal oli üks peatus ja kui järgmine kord silmad avasin, olime juba Helsingis. Jälle mähh. Sõitsime kuskilt otse? Ei? Ja nii ruttu kohal. Täitsa uskumatu päev...
Järjekordselt Rosella peale istudes nõudis kõht juba väga valjuhäälselt süüa. Sõime siis seal ja rääkisime jälle maailmaasjadest. Nalja sai ikka kõvasti. Terve reisi vältel tegelikult. Ja nii head semud olid kaasas. Poleks neid olnud, oleks vist igavusse surnud.
Ühesõnaga, läksime laevalaele päikest võtma ja Eestimaad ootama. Tallinna siluett oli ikka eriti armas ja südantsoojendav. Ja kodus oli nii soe! Suvi. Täitsa suvi kohe.
Kokkuvõtteks oli tore reis. Kõikide äparduste kiuste võiks teda kordaläinuks pidada. Aga kodumaa on ikkagi kõige armsam.
Ja selleks ju reisimas käiaksegi- et saaks aru, kui hea on kodus;)
PS! Kui ma nüüd jälle mingi hetk aega saan, lisan ka pildilingi. Seniks lugege kuiva teksti ja kasutage kujutlusvõimet...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar