Neljapäev algas kella keeramisega. Faak, ma ütlen. Kõigil pea sassis kohe sellega. Mõni meil oli ju nii tark, et käekella sättis paika, aga mobiili mitte. Ja saa siis aru, mis see kell on:)
Kuna meie superbuss keeldus meile kuuma vett andmast ja seega hommikusöök oli siuke kahtlane teema, otustasime nelja targa peaga, et kindlasti peame laevas hommikust sööma. See muidugi eeldas jälle mingi vara-varast ärkamist. Aga uskumatult hea on ikka see söök seal. Ja mahlad! Värskelt pressitud apelsinimahl... Mmm!
Bussis oli muidugi hea parastada neid juhmureid, kes ennast eelmisel ööl sassi olid joonud ja kellel nüüd maos keerama hakkas, kui me oma sööginimekirja ette lugesime. Hehee. Oi me olime ikka pahad. Mingid kalanäod vaatasid vastu, kui me rõõmsalt tervitades bussi sisenesime...
Aga edasi ei olnud ka meil enam midagi rõõmustada, sest terve päev bussis loksumist tõotas kannatuse tõsiselt proovile panna.
Ma muidugi magasin poole ajast:) Tüüpish noh! Selgetel hetkel sai imetleda toredat maastikku ja ilustat loodust. Aga uskuge mind, kui seda u 3h jälgida, siis enam niiväga põnev ei ole. Ja siis ma tavaliselt minestasingi...
Mõned peatused ka muidugi olid. Üks neist näiteks oli Grännas. Nägi välja, nagu oleks Barbieville`i sattund. Rõvedalt puhas ja korras majadega, korralikult pügatud hekid ja umbrohust puhtad lillepeenrad. Millegipärast tuli meelde film "The Stepford Wives". Puudusid ainult roosades kleitides blondid tsikod, lahkukammitud soenguga viksid poisipõnnid käekõrval.
Olid aga hoopis vanamehenässid ja suur kogus kohalikke noori, kes jäätisepoe sissepääsu nii sujuvalt ummistasid, et naerma ajas lausa.
Seejärel sõtsime pikalt mööda järve kallast, mille nime ma mõne päeva pärast täpsustan. Kõik vahvad keelemurdmisnimed kahjuks ei jäänd meelde. :) Aga vaade oli seal muidugi hingematvalt kena.
Sajad kilomeetrid ja mõned liiklusohtlikud olukorrad hiljem jõudsime siis viimaks oma sihtkohta - Malmösse. peab siinkohal ka mainima, et meil oli tõsise (aju- ja suhtumis- )kahjustusega bussijuht. Esimene asi, mis me Malmösse jõudes tegime, oli see, et sõitsime suvalisse tanklasse ja bussijuht ostis linnakaardi. Sõnatus taaskord.
Olukorra päästis superneiu Britt, kellel oli muideks GPS-seade kaasas. Seda läks meil reisi ajal veel korduvalt vaja...
Sest bussijuht oli ikka tõesti kanaaju.
Lõpuks, kui ta oli jälle õigest teeotsast mööda sõitnud ja paar vahvat manöövrit teinud, ukerdanud keset Malmö kesklinna ja meid kõiki juba närvi ajanud, jõudsime viimaks hosteli ette. Viimaks. kõik olid sõidust juba nii tüdinud, et keegi ei viitsind bussis istudes oodata, millal dekaan paberimajandusest end läbi närib. Õues seista oli tunduvalt turvalisem. Ja meeldivam.
Hosteli toad olid ilusad ja puhtad, ise pidi lahkudes enda järelt koristama. Ja koridoris oli köök! See oli tore, sest seal sai vett keeta ja viimaks sai oma kiirsuppidega ka pisut rõvetseda. Meiega samaaegselt olid hostelis ka mingid mustanahalised turistid. Neid vaadates tekkis tunne, et ma olen väga hele ja õhuke... Mõne daame õhtune toidukogus ületas seal kogu minu kolmepäevase toidukoguse näiteks.
Aga peale kerget einet käisime pisut omal käel Malmöt avastamas. See oli päris tore. Sest ega meil lõppkokkuvõttes eriti rohkem polnudki aega selle linnaga tegeleda. Siis olid edasi juba konkreetsed kohad ja piirkonnad ümberkaudu. Päris kesklinna me rohkem ei sattunudki.
Aga väsimus hakkas väikselt võimust võtma ja vaikselt suundusime hosteli poole tagasi. Toas lobisesime veel tükk aega edasi ja naersime maailmaasjade üle. Enamik päevi nii tavaliselt lõppeski. Erinevalt teistest, kellel oli muidugi iga õhtu vaja end maasikamarjaks juua:)
Mõned tunnid hiljem saabus sügav ja pime uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar