No nii, alustan siis vaikselt reisikirjeldusega.
Reis 30. mai- 5.juuni
Kolmapäeva hommikul tõusime mingi pool öösel üles ja asutasime vaikselt minekule. Rikkuritele kohaselt tellisime aegsasti takso ja viimase hetke ettevalmistused toimusid nagu ikka. Teate ju küll. Kõik on pakitud ja siis hakkad mõtlema, et kas mingi teatud asi on ikka kaasas. Ja siis kaevad terve koti läbi ja avastad, et see asi on ikkagi just seal, kuhu selle panid - koti põhjas.
A-terminalis pidime olema 7:15, et siis 8:15 laevaga minema uimata. Põrgusse noh, see tund oli ikka mõnusalt mõttetu. Aga reisi jooksul tuli veel oi kui palju sellist uimamist ette...
Viking Line`i Rosellaga unelesime siis mõnusalt kolme tunniga Helsingisse. Milline kiirus! Gut-gut, mõtlesime. Saabki puhata ju ja vaikselt maailma asju arutada... See pisike Rosella kõikus muidugi nii toredasti, et lõbu oli tükiks ajaks laialt kohe. Jälgisime, kuidas inimesed ühest koridori servast teise lainetavad.
Maapinnale jõudes muidugi lainetasime meie ka...
Algas meeleolukas bussisõit Turu poole. Sõidust eriti midagi meelde ei jäänd. Poole ajast magasin rahulikult maha, sest mul on harukordne komme esimeste minutitega bussireisil pilk padjastada:)
Kuhugi poolele teele jäi arhitekt Alvar Aalto kunagine tuberkuloosihaigete sanatoorium, mis funkab ka tänapäeval haiglana. Sisemiljöö oli rõvedalt kollane ja valgusküllane. Maja ise oli imposantne valge mürakas. Tegelt päris muljetavaldav. Sest isegi tükemat aega hiljem jäi temast meeldivalt uudne mulje.
Kõige parem hetk muidugi terve meie reisi jooksul oli see, kui meie kallis dekaan algul toonitas, et tegemist on tudengireisiga ja soovitas tungivalt kiirsuppe kaasa võtta. No teate ju küll seda bussireisi. Eriti meeldiv oli selle jutu valguses muidugi teada saada, et meie bussi kuumaveeautomaat on rikkis...
Sõnatus. Aga see selleks.
Jõudsime Turusse. Ees ootas ekskursia Turu linnaraamatukokku. Olgu juba ära öeldud, et mingil hetkel tekkis tunne, et meil mingi raamatukogude reis üleüldse. (Meil oli kaasas kooli raamatukogu tarkpea ja talle lausa haiglaselt pakkus lõbu meid nendesse tassida. Lammas nagu ta meil oli) Aga Turu ramps jättis muidugi vääga sümpaatse mulje. Väga uuenduslik ja hästi läbi mõeldud. Kui sealt ikka midagi otsida on vaja, siis vast leiab üles ka:)
Laste ja noorte osakonnad täiesti eraldi, siis veel lisaks erinevad teadusvaldkonnad ja edasi. Nagu raamatukogu ikka noh. Aga sisemus oli vapustav. Esiteks nii meeldivalt üleni puitvooderdus ja palju kunsti seintel, ilustate valgustite ja muude põnevate detailidega. Lasteosakonnas vahvad istumisnurgad ja põrandas olevad klaasboksid, kus erinevaid vahvaid kaunistusi sees. Pluss veel korralik kohvik ja perioodika lugemise saal, kus väga mugavad kollased toolid olid:) Siuke rõõmus ja hele maja. Avatud lahendus jättis tervesse majja piisavalt õhku. Kui Tallinna suures raamatukogus on ainult vestibüül kõrge ja avatud ning lugemissaalid tavakõrgusega, siis Turu oma oligi siuke lahtine ja vaba. Väga mõnus ühesõnaga. Kaks toredat tädi tegid meile ekskursiooni ja rääkisid palju huvitavat. Kahju aint, et aju keeldus kõike meelde jätmast...
Sellega olime sujuvalt lõpetanud oma päeva, jõuvarud, närvikava piinamise ja vihmasest Turust läbi sõites jõudsime sadamasse. Meid ootas järjekordne Viking Line laev. Isabella. Ja öine reis Stockholmi poole algas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar