Hommik, mil sai kauem magada.
Esmaspäev algas halvasti. Tuju oli ära. Koju tahtsin juba. Söök oli hea (jälle) ja pisut rõõmu pakkus teadmine, et õhtul juba oleme laevas ja hakkame tagasi tulema. Asjad koos, söödud ja igati valmis istuma bussi, et päev otsa Stockholmis ringi sõita ja seda linna uudistada.
Kell kümme pidi tulema buss ja meid peale korjama. Ei tulnud. Dekaan helistas ja uuris, milles asi. Meie buss oli ära veetud.
Sõnatus (ei tea, mitmes kord juba).
Meie buss olevat olnud liiga vana, et kesklinnas sõita ja nii ta siis tassitigi kuhugi eeslinna ära. Rootsis on siuke vahva seadus, et kesklinnas ei tohi sõita busiiga, mis on vanem kui 6 aastat. Meil juhtumisi oli. Lahe.
Kohapeal elav eestlasest arhitekt oli sama nõutu kui meie. Oma kodinad andsime siis hosttelisse hoiule ja algas metrooga orienteerumine. Õnneks polnud vaja kaugele sõita ja õnneks meile hakati kohalikku bussi organiseerima. Meid ootas ees Stockholmi uue postimaja külastus. Muide, majas pole posti sorteerimisega mingit pistmist. Puhas adminni pool ja büroondus. Iseenest oli maja muljetavaldav. Noa laev, nagu teda kutsuti, oli julmalt poolenisti mäe külje sisse surutud. Nagu karile sõitnud laev. Ja rahvusvaheline konkurss oli algul. ja Rootsi enda arhitektid võitsid. Konkreetne värk...
Stockholmi ekskursioon oli kõige informatiivsem. Sest peale seda, kui olime uue bussi kätte saanud, ootas ees mitu piirkonda, mida meile näidata taheti ja mis olid nii kultuursel kui arhitektuursel moel vägagi muljetavaldavad. Meie giid tõepoolest teadis, mida rääkida ja teadis, millest räägib. Tutvustas meile ka Rootsi arhitektide olukorda ja üldist suhtumist ja positsiooni ühiskonnas. Reisile pandi vähemalt korralik punkt mu meelest. Kui arhitektuurselt polnudki tema näidatud asjad mingid kunstiteosed, siis ühiskondlikkus mõttes olid need tõepoolest väga suurejoonelised. Kes aru ei saand, siis hiljem ehk seletan.
Igatahes, päev oli meeldiv. Ja asjalik. See oli peamine.
Ja lõpuks siis saime kätte enda bussi ja suundusime laeva poole. Amorella siis tema nimeks.
See, et laev oli eelmisega identne, ei omanud tähtsust. Tähtis oli, et kodu hakkas juba vaimusilmas paistma. Ja tuju paranes märgatavalt.
Kuigi, peab vist mainima, et koduks pidasin sel hetkel küll rohkem Tallinnat...
;)
Teate ju küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar